Aleatoorika

Aleatoorika (ladinakeelsest sõnast aleatorius (mängurile kuuluv; aleatorium – mängupõrgu; aleator – mängur; alea – täring, täringumäng, õnnemäng, risk, juhus, ingliskeelses traditsioonis kasutatakse samas tähenduses sõna indeterminacy) on muusika kompositsioonimeetod, mille puhul heliteose kõik või üksikud struktuurid põhinevad juhusel.

Aleatoorika vastandmõisteks võib pidada predeterminatsiooni, mille puhul iga järgnev muusikaline struktuur on ranges seoses eelmisega (vt. näiteks seriaalne meetod).

Heliloomingus ja interpretatsioonis räägitakse "kontrollimata aleatoorikast" ja "kontrollitud aleatoorikast". Kontrollitud aleatoorika puhul on muusikalise sündmuse toimumine üldiselt kindel, kuid üksikuna juhuslik.

Kontrollimata aleatoorikat on kasutanud näiteks John Cage (1912–1992) ja Vinko Globokar (s. 1934), kontrollitud aleatoorikat Witold Lutosławski (1913–1994). Eestis cage'ilikus mõttes kontrollimata aleatoorika kasutamise kohta andmed puuduvad, kontrollitud aleatoorikat leiab Jaan Koha (Rondo (Aleatooriline rondo) klaverile, 1967), Arvo Pärdi (Teine sümfoonia,1966; "Musica Syllabica" kaheteistkümnele instrumendile, 1964) ja Lepo Sumera muusikas.

Muusikas kasutatavaid termineid "aleatooriline" ja "aleatoorika" on üle kantud ka kirjandusse ja lingvistikasse.