Desarmeerimine

Desarmeerimine ehk relvitustamine (prantsuse keeles désarmer, 'vägesid vähendama', 'relvituks tegema') on vahendite süsteem, mida rakendatakse, et vähendada sõjaväe isikkoosseisu ja relvastust. Lõpptulemusena eeldatakse saavutada ründerelvade täielik kõrvaldamine. Desarmeeritakse nii ühepoolselt – lootuses, et eeskuju mõjutab teisi riike sedasama tegema – kui ka riigi majandusvõimekuse halvenedes, või mitmepoolselt – vastavalt riikidevahelisele lepingule. Desarmeerimine võidakse läbi viia ka sõjalise konflikti järel vastavalt rahukokkuleppele või sanktsioonina või okupeeritud riigis.

Rahvasteliit ja ÜRO on oma tegevuse algusest peale seadnud vormiliselt eesmärgiks saavutada üldine ja täielik relvitustamine. Peagi pärast Esimese maailmasõja lõppu 1921. aastal korraldati Washingtonis esimene tollaste maailmapoliitikat kujundanud riikide esindajate vaheline mõttevahetus desarmeerimise võimalustest. Seda nimetati maailma desarmeerimiskonverentsiks. Kuid järgnenud aastakümned näitasid, et kollektiivselt on väga raske, kui mitte võimatu desarmeerimisküsimusi lahendada. Kuna nii Rahvasteliidu kui ka ÜRO otsused ja resolutsioonid olid ja on liikmesriikidele soovituslikud, siis pole nendel olnud suurt kaalu ning üleüldine desarmeerimisprotsess on ebaõnnestunud. Küll on olnud pärast Teist maailmasõda vähemaid või suuremaid desarmeerimise alaseid õnnestumisi riikidevaheliste kokkulepete alusel, kus ÜRO on olnud vahendajaks. Pärast Teise maailmasõja lõppemist on desarmeerimist käsitletud kui ühte olulisemat tänapäeva globaalprobleemi. Nõukogude Liit oli külma sõja perioodil aktiivne desarmeerimisest rääkija, ise samal ajal täie hooga relvastudes. Näiteks 1970. aastatel peeti läbirääkimisi Ameerika Ühendriikidega strateegilise relvastuse piiramiseks (Strategic Arms Limitation Talks; SALT-I, 1972 ja SALT-II, 1979) ja kirjutati alla kaks kokkulepet, mis aga täies ulatuses ei realiseerunud. Kuid alates 1980. aastate teisest poolest ei suutnud Nõukogude Liit enam majanduslikel põhjustel Ameerika Ühendriikidega relvastumise võidujooksus võistelda ning oli sunnitud minema üle sõnadelt tegudele, ehk sõlmima Ameerika Ühendriikidega kahepoolseid konkreetseid desarmeerimislepinguid, milles mõlemad pooled said õiguse teise poole toiminguid jälgida.

20. sajandil oli peamiselt Rahvasteliit (League of Nations, LN) ja hiljem ÜRO riikidevaheliste läbirääkimiste korraldajaks relvastuskontrolli ja relvastuse vähendamise küsimustes. Nende poolt Genfis läbi viidud üritusi on nimetatud desarmeerimiskonverentsideks.