Kohtupraktika

Kohtupraktika (ingl case law) on kohtulahendites moodustunud viited eeskirjadele ja põhimõtetele, mis on väljaarendatud kohtute seisukohtades.^[1] Kohtupraktika peab olema ühtne, lahenditest tuleneb õiguskindlus, mis tagab kohtusüsteemi mõjuvõimu.^[2]

Rooma õigusel põhinevates tsiviilõigusega riikides, muu hulgas Eestis, pole kohtupraktika seisukohad kohtutele kohustuslikud. Tavaõigusel põhinevates riikides, näiteks Ameerika Ühendriikides, loetakse kohtupraktikat õiguse allikaks, mida peab sunduslikult järgima õiguslike vaidluste lahendamisel.^[1]

Eesti kohtute praktika on kättesaadav Riigi Teataja vahendusel. Lihtsalt ligipääsetava kohtupraktika avaldamine annab kodanikele võimaluse tutvuda lahenditega. See edendab nii õigusteadusega mitteseotud isikute kui ka juristide teadlikkust õigusvaldkondades.^[3] Uue kohtupraktika kujundamine on kiirelt muutuvas ajas hädavajalik, vastu võetakse uusi seadusi ja praktika peab olema kooskõlas jõustunud õigusnormidega.^[4] Riigikohus avaldab seisukohti nii kohtupraktikate analüüsides kui ka kohtulahendites, kuid ainult viimases on arvamused õiguslikult siduvad.^[5]

Õigusriigi kohtupraktika sisaldab elulistes näidetes erinevatest seadustest kinnipidamist, mis ongi õigusnormide tegelik eesmärk, mitte lihtsalt nende teoreetiline sätestus. Just Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika toel on demokraatia kujunenud selliseks, nagu see 21. sajandil on: tähtsal kohal on erinevad inimestele suunatud vabadused, näiteks sõna- ja mõttevabadus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika moodustab koos põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste konventsiooniga standardi, millega Eesti Vabariigi kõrgeima kohtusüsteemi astmel asuv Riigikohus tuvastab inimõiguste rikkumisi.^[6]