Postimaantee

Postimaantee ehk postitee oli erinevate asulate vahel asunud transporditee, millel asus postijaamade võrgustik ja mida mööda tagati posti liikumine.

Postiliiklust Rootsi Läänemereprovintside Eestimaa kubermangus korraldas alates 17. sajandi keskpaigast Eestimaa rüütelkond. Liivimaa kindralkuberner (1629–1634) Johan Skytte andis detsembris 1630 välja postikorraldusseaduse, millega pidi põhimaanteede (sõjamaanteede) juurde loodama postijaamad iga 2 miili tagant (14,8 km). Eesti- ja Liivimaale jõudis Rootsi postijaamade võrgustik 1638. aastal, peatselt pärast Rootsi kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse määrust riikliku postiteenistuse loomise kohta 1636. aastal. Seda Saaremaalt toimus postiteekond üle Muhu Kuivastusse, sealt üle Suure väina Virtsu ja Virtsust Pärnusse^[1], mida teostasid Muhumaa vabatalupojad^[2].

Postijaamade võrgustikku arendati edasi ka Vene võimu all.

↑ Endel Priidel, Põlised Smuulid. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 9, lk 529
↑ Leo Tiik, Koguva külast ja Smuulidest. Keel ja Kirjandus, 1977, nr 2, lk 102

[1] Endel Priidel, Põlised Smuulid. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 9, lk 529

[2] Leo Tiik, Koguva külast ja Smuulidest. Keel ja Kirjandus, 1977, nr 2, lk 102

[1]

[2]