Vooruseetika

Vooruseetika on normatiivse eetika suund, mis võtab moraalihinnangute aluseks inimese moraalse iseloomu ja voorused. Vooruseetika on kohusele ja moraalireeglitele rõhku paneva deontoloogilise eetika ja tegude tagajärgedest lähtuva konsekventsialismi alternatiiv.^[1]

Iga lähenemine neist kolmest saab jätta ruumi voorustele, tagajärgedele ja reeglitele. Igal normatiivsel eetikateoorial peabki olema midagi öelda kõigi kolme kohta. Vooruseetika eripära on see, et ta asetab voorused kesksele kohale^[2][3]. Konsekventsialistide jaoks on voorused need iseloomujooned, mis annavad häid tagajärgi, ja deontoloogide järgi nende iseloomujooned, kes oma kohust usaldusväärselt täidavad. Vooruseetikute jaoks on voorus ja pahe fundamentaalsed mõisted.^[1]

Enamik vooruseetika teooriaid on saanud inspiratsiooni Aristoteleselt, kelle järgi vooruslik on see, kellel on ideaalsed iseloomujooned. Inimesel on nendeks loomulik kalduvus, kuid neid tuleb kasvatada. Kui need on välja kujunenud, on need püsivad. Vooruslik inimene on näiteks hea oma iseloomu tõttu, mitte sellepärast, et ta tahab kasulikkust maksimeerida, teiste soosingut võita või kohust täita. Vooruseetika teooriad ei püüa leida printsiipe, mida saaks igas olukorras rakendada. Neid huvitab, kuidas tuleks elada, mis on hea elu ja mis peaksid olema perekondlikud ja ühiskondlikud väärtused.^[4]

20. sajandil taassündinud vooruseetikas kujunes kolm põhisuunda: eudaimonism, toimijapõhine vooruseetika ja hoolimiseetika. Eudaimonismi järgi põhinevad inimese voorused eudaimonia '​l, tema eripärase otstarbe heal täitmisel. See on Aristotelese järgi mõtlemine, nii et elamisväärne elu on see, milles hästi mõeldakse. Toimijapõhised teooriad rõhutavad, et voorused on määratud tervemõistuslike intuitsioonidega imetlusväärsete iseloomujoonte kohta. Hoolimiseetika pärineb peamiselt feministlikelt mõtlejatelt. Selle järgi ei tule eetikal keskenduda ainult õiglusele ja autonoomiale, vaid see peab arvesse võtma ka hoolimist ja hoolitsemist.^[4]

Vooruseetikale heidetakse ette, et see näeb eudaimonia '​s omaette eesmärki ega võta piisavalt arvesse, kui palju meie teod mõjutavad teisi. Ta ei ütle, kuidas me peaksime toimima, peale selle, et tuleb toimida nii, nagu vooruslik inimene toimiks. Peale selle, võimet kasvatada endas õigeid voorusi mõjutab hulk väliseid tegureid, nii et see on õnneasi, aga mis roll on siis kohasel kiitusel ja laitusel?