Diocletianus

Diocletianus (Imperator Caesar Caius Marcus Aurelius Numerius Diocletianus Augustus); sünninimi Diocles; (22. detsember 245 – 3. detsember 313) oli Vana-Rooma keiser 20. novembrist 283 kuni 1. maini 305. Astus tagasi.

Ta sündis Rooma Dalmaatsia provintsis, tegi karjääri riigi sõjaväes, kus tõusis keiser Caruse ratsaväe komandöriks. Pärast Caruse ja tema poja Numerianuse surma kuulutati keisriks. Samale tiitlile pretendeeris ka Caruse ainus ellujäänud poeg Carinus, kuid tema väed said Marguse lahingus Diocletianuse käest lüüa. Tema valitsemisaja algust on peetud 3. sajandi kriisi lõpuks.^[1] Nimetas väejuhi Maximianuse 285. aastal oma kaasvalitsejaks (augustus).

293. aastal nimetas ta Galeriuse ja Constantius Chloruse abikeisriteks (caesar). Sellist võimu jagamist hakati nimetama tetrarhiaks (nelikvõim), kus iga keiser valitses ühte neljandikku impeeriumist. Tema valitsemisajal muutus Rooma impeerium täielikult monarhiaks, kus keiser hakkas kandma tiitleid isand (dominus) või isand ja jumal (dominus et deus). Seda perioodi kuni Lääne-Rooma riigi languseni on nimetatud dominaadiks.

Võidutiitlid: Germanicus maximus (I 285, II 287, III 287, IV 288, V 293, VI 301), Sarmaticus maximus (I 285, II 289, III 294, IV 300,), Gothicus maximus (293), Persicus maximus (I 295, II 298), Britannicus maximus (297), Carpicus maximus (297), Armenicus maximus (298), Medicus maximus (298), Adiabenicus maximus (298).^[2] Loomulik surm.