Ioniseeriv kiirgus

Ioniseeriv kiirgus koosneb osakestest või lainetest, millel on piisavalt energiat, et rebida ära vähemalt üks elektron aatomi elektronkattest (s.t ioniseerida aatom). Osakeste voo või laine ioniseerimisvõime ei sõltu osakeste arvust, vaid iga konkreetse osakese ioniseerimisvõimest (energiast).

Radioaktiivne kiirgus on ioniseeriv kiirgus. Sõltuvalt kiirguse tüübist teeb ta seda otseselt (alfa-, beeta- ja gammakiirgus) või kaudselt (neutronkiirgus). Ka röntgenikiirgus on ioniseeriv kiirgus, kuid selle energia (ja seega ka ioniseerimisvõime) on gammakiirgusest väiksem. Ultraviolettkiirgus ja nähtav valgus ioniseerivad vaid väheseid aineid, mille välise elektronkihi elektroni seoseenergia on piisavalt väike. Seda nähtust nimetatakse ka fotoionisatsiooniks.

Ioniseerivat kiirgust kasutatakse paljudes valdkondades (meditsiin, teaduslik uurimistöö, ehitus, tööstuslik tootmine jne), kuid selle väärkasutus võib põhjustada tõsiseid tervisekahjustusi. Elusaine kudede ionisatsioon lõhub rakke ja kahjustab DNA-d. Suured ioniseeriva kiirguse doosid võivad põhjustada mutatsioone või vähki, samuti ägedat kiiritusmürgitust.