Isetus

 See artikkel räägib budismi mõistest. Isetu ja omakasupüüdmatu käitumise kohta vaata artiklit altruism.

Isetus ehk minatus (sanskriti keeles anātman; paali keeles anattā; tiibeti keeles bdag med; hiina keeles 無 我 wu wo; jaapani keeles muga) on üks kesksemaid mõisteid budismis, mis otsetõlkes tähendab omaenda "mina" ehk "iseenda" puudumist.

Pärast virgumist andis Buddha oma esimese õpetuse kannatusest, selle põhjustest ning juhiseid sellest vabanemiseks.[1] Seejärel andis ta "Isetuse õpetuse".[2]

Enesetunnetus tekib paljude tingimuste mõjul, mis omakorda muutuvad ja teisenevad pidevalt. Endast kinni hoidmine põhjustab valu, rahulolematust ja kannatusi.[3][4]

Isetus koos püsituse ja kannatusega on üks kolmest olemasolu tunnustest.

Oma esimeses õpetuses loetles Buddha mitmesuguseid kannatuse põhjuseid ning tõi siis esile algpõhjuse, milleks on klammerdumine iseendasse.

  1. Dhammacakkappavattana-sutta SN 56.11.
  2. Anattālakkhaṇa-sutta SN 22.59.
  3. Peter Harvey (2012). An Introduction to Buddhism: Teachings, History and Practices. Cambridge University Press. pp. 57–62. ISBN 978-0-521-85942-4.
  4. Peter Harvey (2015). Steven M. Emmanuel (ed.). A Companion to Buddhist Philosophy. John Wiley & Sons. pp. 34–37. ISBN 978-1-119-14466-3.

© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search