Itaalia kuningas

Itaalia kuningas (ladina: Rex Italiae; itaalia: Re d'Italia) oli tiitel, mis anti valitsejale, kes valitses osa või kogu Apenniini poolsaart pärast Lääne-Rooma keisririigi langust. Pärast keiser Romulus Augustuluse kukutamist aastal 476 nimetati herulite juht Odoaker valitseva Bütsantsi keisri Zeno poolt Itaalia hertsogiks (Dux Italiae). Hiljem kuulutasid germaani föderaadid skirid ja herulid, samuti suur osa Itaalia Rooma armeest Odoakeri Itaalia kuningaks (Rex Italiae). Aastal 493 tappis idagootide kuningas Theoderich Suur Odoakeri ja lõi Itaalia kuningate uue dünastia. Idagootide võim lõppes, kui aastal 552 vallutati Itaalia Bütsantsi poolt tagasi.

Aastal 568 tulid poolsaarele langobardid ja söandasid taasluua barbarite kuningriigi vastukaaluks keisririigile, kehtestades oma võimu enamuse Itaalia üle, välja arvatud Ravenna eksarhaat ning Rooma, Venezia ja Napoli hertsogkonnad ja lõunapoolseid osi. 8. sajandil võimaldas itaallaste ja bütsantslaste vaheline võõrandumine vallutada langobardidel ülejäänud Rooma enklaavid Põhja-Itaalias. Siiski võideti neid aastal 774 Karl Suure frankide poolt, kes kukutasid nende kuninga ja võtsid üle tiili "Langobardide kuningas". Pärast Frangi riigi lagunemist liitis Otto I Itaalia Saksa-Rooma riigiga. Järgnenud keisrid kasutasid tiitlit "Itaalia kuningas" kuni Karl V-ni. Esialgu krooniti neid Pavias, hiljem Milanos ja Karl krooniti Bolognas.

Aastal 1805 krooniti Napoleon I Lombardia raudkrooniga Milano toomkirikus. Järgmisel aastal jäeti Saksa-Rooma keiser Franz II oma keisritiitlist ilma. Napoleon I kukutamisest (1814) kuni Itaalia ühinemiseni (1861) ei olnud Itaalia monarhi, kes nõudnuks üleüldist tiitlit. Risorgimento kehtestas Savoia dünastia edukalt üle kogu poolsaare, ühendades Sardiinia ja Mõlema Sitsiilia kuningriigid. Monarhia asendati Itaalia vabariigiga pärast põhiseadusliku referendumi korraldamist 2. juunil 1946. Itaalia monarhia lõppes ametlikult sama aasta 12. juunil ja Umberto II lahkus riigist.