Joseph de Maistre

Krahv Joseph-Marie de Maistre (1. aprill 1753 – 26. veebruar 1821 Torino) oli Savoiast põlvnev konservatiivne prantsuskeelne filosoof, poliitikateoreetik ja kirjanik. Kõrvuti Louis de Bonaldi ja Edmund Burke'iga peetakse teda üheks moodsa konservatismi rajajaks.

Emigreerunud Savoiast selle okupeerimise ajal revolutsiooniliste Prantsuse vägede poolt, viibis emigratsioonis Lausanne'is, Veneetsias, Sardiinia saarel ja Peterburis, elades äärmises viletsuses^[1]. Jõudu andis talle vankumatu usk katoliku kiriku õpetusse.

De Maistre oli üks esimesi Prantsuse revolutsiooni kritiseerinud mõtlejaid. Tema elavas ja kujundlikus keeles kirjutatud teoseid arvatakse tänini katoliikliku konservatismi ja õigustraditsionalismi klassika hulka.

De Maistre'i seisukohad põhinevad arusaamal inimesest kui põhimõtteliselt ebatäiuslikust olendist, kelle mõtestatud elu on võimalik vaid tänu absoluutse jõu sekkumisele. Sellest tulenevalt ei pidanud de Maistre suveräänsust inimesest lähtuvaks ega inimeses leiduvaks, vaid omistas selle Jumalale, kelle õigusi tuleb sõnastada ja ellu viia. Seisuslikku ühiskonnakorraldust ja alalhoidlikkust propageeriva de Maistre'i meelest olid Jumala suveräänsuse maapealsed esindajad ja täideviijad katoliku kirik ning monarhia Jumala armust.

De Maistre ja de Bonald olid esimesed, kes nägid Prantsuse revolutsioonis inimliku mõõdutundetuse ja eetilise relativismi avaldust.

De Maistre ei piirdunud filosoofi ja literaadi rolliga. Savoia kuninga saadikuna viibis ta 1803–1817 Peterburis, kus ta üritas saavutada Prantsusmaa poolt vallutatud provintside tagastamist Sardiiniale. Ta jõupingutused ei kandnud vilja, kuid tal oli arvestatav vaimne mõju Vene õukonnas^[2]. Tolle perioodi mälestustele tugineb ka de Maistre'i poolt Platoni dialoogi vormis kirja pandud filosoofiline teos "Peterburi õhtud".