Jupiter

See artikkel räägib planeedist; vanarooma jumala kohta vaata artiklit Jupiter (jumal); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Jupiter (täpsustus)

Jupiter

Jupiter (2014)
Orbiidi omadused
Afeel	5,458104 aü
Periheel	4,950429 aü
Orbiidi ekstsentrilisus	0,0489
Tiirlemisperiood	11,8618 aastat
Sünoodiline periood	398,88 päeva
Orbitaalkiirus	13,07 km/s
Orbiidi kalle ekliptika tasandi suhtes	1,303°
Füüsikalised omadused
Pindala	6,1419×1010 km²
Ruumala	1,4313×1015 km³
Mass	1,8982×1027 kg
Tihedus	1,326×10³ kg/m³
Raskuskiirendus ekvaatoril	24,79 m/s²
Paokiirus	59,5 km/s
Pöörlemisperiood	9 tundi ja 50 minutit
Pöörlemiskiirus ekvaatoril	12,6 km/s
Kaaslasi	79 (2018. aasta seisuga)
Albeedo	0,343

Jupiter on Päikesest kauguselt viies planeet ja Päikesesüsteemi kõige suurem planeet. Hiidplaneet Jupiter ületab kõigi teiste planeetide kogumassi umbes kaks ja pool korda. Päikese massist on Jupiteri mass ligikaudu 1000 korda väiksem. Astronoomid teavad Jupiteri juba antiikajast.^[1]

Roomlased panid sellele nime oma peajumala Jupiteri järgi planeedi Jupiter suuruse tõttu. Maa pealt vaadatuna võib Jupiteri tähesuurus olla kuni −2,94, mis on piisavalt hele, et jätta varje.^[2]

Kuu ja Veenuse järel on Jupiter heleduselt kolmas taevakeha. (Opositsiooni ajal võib Marss paista lühikest aega sama hele kui Jupiter.)

Jupiter koosneb peamiselt heeliumist, mis moodustab Jupiteri massist ühe neljandiku, kõigist molekulidest moodustavad heeliumi molekulid aga vaid kümnendiku. Jupiteril võib olla raskematest elementidest tuum,^[3] kuid nagu kõigil hiidplaneetidel, puudub Jupiterilgi tahke pind. Kiire pöörlemise tõttu on Jupiter lapik sferoid. Jupiteri välimine atmosfäär on silmanähtavalt jaotunud vastavalt laiuskraadidele eri kihtideks, mille piirialadel esineb turbulentsi ja torme.

Üks tähelepanuväärseimaid Jupiteri atmosfäärinähtusi on Suur Punane Laik, mis on olnud olemas juba vähemalt 17. sajandist, mil seda vaadeldi esimest korda teleskoobiga. Jupiteri ümbritseb tugev magnetväli ja palja silmaga nähtamatu rõngaste süsteem. Jupiteril on vähemalt 79 kaaslast, sealhulgas neli suurt kaaslast, mille avastas 1610. aastal Galileo Galilei. Neist kõige suurema, Ganymedese läbimõõt on suurem kui Merkuuril. Hinnanguliselt võib Jupiteril 400 meetrist suurema läbimõõduga kaaslasi olla umbes 600.^[4]

Jupiteri on mehitamata kosmoseaparaatidega uuritud mitu korda, eelkõige esimeste Pioneeri ja Voyageri möödalendude käigus ja hiljem kosmosesondiga Galileo, mis tiirles ümber Jupiteri kaheksa aastat ja pakkus kõige täpsemat infot nii Jupiteri kui ka selle suuremate kaaslaste kohta. Pärast seda lendas 2007. aasta veebruaris Jupiterist mööda Pluutot uurima suundunud automaatjaam New Horizons, mis kasutas Jupiteri gravitatsiooni, et oma kiirust suurendada. 4. juulil 2016 jõudis Jupiteri orbiidile kosmoseaparaat Juno. Tulevikus võidakse uurida Jupiteri kaaslasel Europal asuvat jääga kaetud vedelat ookeani.