Keelepoliitika

Keelepoliitika hõlmab eelkõige riigi süsteemsed abinõud keele funktsioonide teadlikuks säilitamiseks või muutmiseks^[1]. Mingi riigi keelepoliitika esmaülesanneteks on riigikeele sätestamine põhiseaduses ja keeleseaduse kehtestamine, mis kõik toimub rahvusvahelisi õiguse normi kinni pidades^[1].

Keelepoliitika eesmärk on keelesuhtluse reguleerimine ühiskonnas, tagades ühtlasi ka riigikeele täisväärtusliku toimimise^[1].

Keelepoliitika võib iseloomu poolest olla kas (a) konstruktiivne ehk perspektiivne (arendab keele funktsioone ja struktuuri); (b) retrospektiivne (säilitab keele funktsioone ja struktuuri), või (c) destruktiivne (ahendab keele funktsioone ja struktuuri)^[1]. Destruktiivse keelepoliitika viljelemine võib kaasa tuua keelelise assimileerumise ja keele hääbumise, keeletapu (keelesuitsiid ehk lingvitsiid)^[1].

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Erelt, 2002 on ilma tekstita.

[Erelt,_2002-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Erelt, 2002 on ilma tekstita.

[1]