Klassikaline liberalism

Klassikaline liberalism on filosoofiliste teoreetikute John Locke ja Immanuel Kanti süsteemselt põhjendatud poliitiline ideoloogia ning majanduspoliitilise mõistena 20. sajandi algusest vabakaubanduse teooria ja turumajanduse ideoloogia, mis lähtub vabaturumajanduse mudelist ja negatiivse vabaduse kontseptsioonist.

Riikliku seadusandluse piirangud peaksid klassikalise liberalismi teoreetikute arvates piirduma järgmiste ülesannetega:

õiguskorra kehtestamine, mis sätestab eraomandi puutumatuse, lepingute sõlmimise ja täitmise korra ning avaliku ruumi kasutamise;
täitevvõimu teostav valitsus kaitseb üksikisikute õigusi ja omandit ning osutab teenuseid, mida vabaturg ei suuda pakkuda;
territooriumi ja rahva suveräänsete õiguste kaitsmine välismaiste sissetungijate eest;
avalikke ülesandeid täitvate institutsioonide tegevuse korraldamine;
stabiilse rahasüsteemi, ühtse mõõtesüsteemi jms kehtestamine ja kasutuse kindlustamine;
avaliku infrastruktuuri rajatiste ehitamine ja nende pideva töövõime kindlustamine;
nimetatud ülesannete täitmiseks vajalike vahendite kogumine rahaliste lõivude või maksukohustuse kehtestamise kaudu.^[1]

Klassikalised liberaalid esindasid enamasti kapitali huve, tunnustades kapitaliomanike õigust oma kapitali ühendades luua suurettevõtteid ja investeerimisfonde ning vastustasid tööliste õigust, teha koostööd ja moodustada sündikaate oma huvide kaitseks. Seetõttu ei väärtustanud nad demokraatlikku riigikorda, mis kehtestatakse enamuse häälteenamusega ning mis sunnib vähemust alluma enamuse tahtele, eriti olukorras kui see rikub nende omandiõigust. Näiteks väitis James Madison, et „üksikisiku vabadusi kaitsev konstitutsionaalne vabariik on parem kui ainult demokraatia, milles enamus esitab enda huvi rahva ühishuvina … ja puudub võimalus selle tegelikkusele vastavust kontrollida ja vähemuse huve kaitsta“.^[2]

Klassikalise liberalismi alused sõnastati angloameerika ja Prantsuse kultuuriruumis aastatel 1700–1850. Hiljem on liberalistlikku ideoloogiat kandvad rühmitused jagunenud koolkondadeks, milliseid eristab üksteisest suhtumine vaesusesse ning sellest tekkivate probleemide lahendamisse.

Friedrich Hayek eristas kahte koolkonda:

angloameerika koolkonnale on iseloomulik empirism ning spontaanselt tekkinud ja väljakujunenud tavaõigus ning seda teostavad institutsioonid. Seda suunda esindasid Bernard Mandeville, David Hume, Adam Smithi, Adam Fergusoni, Josiah Tuckeri ja William Paley ning prantslased Montesquieu, Benjamin Constant ja Alexis de Tocqueville.
prantsuse koolkonnale on tunnusomane ratsionalism ning vaenulikkus tavakultuuri ja religiooni suhtes. Seda esindasid Jean-Jacques Rousseau, Marquis de Condorcet, entsüklopedistid ja füsiokraadid ning brittidest Thomas Hobbes, Joseph Priestley, Richard Price ja Thomas Paine.^[3]

↑ Hunt, E. K. (2003). Property and Prophets: The Evolution of Economic Institutions and Ideologies. New York: M. E. Sharpe, Inc. ISBN 0-7656-0608-9. p 51-53
↑ James Madison, Federalist No. 10 (22 November 1787), in Alexander Hamilton, John Jay and James Madison, The Federalist: A Commentary on the Constitution of the United States, ed. Henry Cabot Lodge (New York, 1888), p. 56.
↑ F. A. Hayek, 'Individualism: True and False', in Individualism and Economic Order (Chicago: University of Chicago Press, 1980), pp. 1–32.

[1] Hunt, E. K. (2003). Property and Prophets: The Evolution of Economic Institutions and Ideologies. New York: M. E. Sharpe, Inc. ISBN 0-7656-0608-9. p 51-53

[2] James Madison, Federalist No. 10 (22 November 1787), in Alexander Hamilton, John Jay and James Madison, The Federalist: A Commentary on the Constitution of the United States, ed. Henry Cabot Lodge (New York, 1888), p. 56.

[3] F. A. Hayek, 'Individualism: True and False', in Individualism and Economic Order (Chicago: University of Chicago Press, 1980), pp. 1–32.

[1]

[2]

[3]