Kuuba kriis

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kuuba kriis ehk Kuuba raketikriis ehk Kariibi kriis (inglise keeles Cuban Missile Crisis, vene keeles Карибский кризис; Kuubal ka Oktoobrikriis) oli 1962. aasta oktoobris kujunenud vastasseis ühelt poolt Nõukogude Liidu ja Kuuba ning teiselt poolt Ameerika Ühendriikide vahel.

Eelnevalt olid USA valitsusasutused edutult püüdnud kukutada Fidel Castro valitsust Kuubal (Sigade lahe dessant, Operation Mongoose). Kuuba ja Nõukogude Liit asusid kiiruga rajama Kuubale baase tuumarakettide tarbeks, mille lennuulatusse jäänuks suurem osa USA mandriosast. Ühtlasi oli see ka reaktsioon Thor-tüüpi rakettide paigutamisele Suurbritanniasse 1958. aastal (Projekt Emily) ning Jupiter-tüüpi rakettide paigutamisele Itaaliasse ja Türgisse 1961. aastal, mille tulemusena jäi Moskva enam kui 100 USA tuumaraketi löögiraadiusse. 15. oktoobril 1962 pildistas USA lennuväe luurelennuk U-2 Kuubal ehitatavaid Nõukogude raketibaase.

Järgnev kriis oli üks külma sõja aegseid suuremaid vastasseise, võrreldav Berliini blokaadiga. Üldiselt arvatakse, et selle käigus jõudis külm sõda kõige lähemale otsese tuumasõja ohule.^[1] See oli ka esimene dokumenteeritud juhtum, mil vastastikuse hävitamise võimalust arvestati määrava tegurina rahvusvahelistel relvastusläbirääkimistel.

Ühendriigid kaalusid Kuuba ründamist õhu ja mere kaudu ning kehtestasid Kuubale sõjalise karantiini. USA teatas, et ei luba ründerelvade paigutamist Kuubale, ning nõudis, et Nõukogude Liit lammutaks Kuubal ehitatavad ja valminud raketibaasid, eemaldades saarelt kõik ründerelvad. President Kennedy valitsus lootis, et Kreml nõustub nende nõudmistega, ning ootas sõjalist vastasseisu. Nõukogude Liidu peaminister Nikita Hruštšov kirjutas Kennedyle, et "rahvusvaheliste vete ja õhuruumi" karantiin on "agressiooniakt, mis heidab inimkonna kogu maailma hõlmava tuumasõja kuristikku".

Avalikult hakkas NSV Liit USA nõudmistele vastu, kuid salajaste suhtluskanalite kaudu tehti ettepanek kriisi lahendamiseks. Vastasseis lõppes 28. oktoobril 1962, mil USA president John F. Kennedy ja ÜRO peasekretär U Thant jõudsid Hruštšoviga nii avalikule kui ka salajasele kokkuleppele. Avalikult lammutas Nõukogude pool oma ründerelvad Kuubal ja viis need tagasi Nõukogude Liitu, kui ÜRO andis garantii USA avalikule lubadusele Kuubat mitte kunagi rünnata. Salajas nõustus USA lammutama kõik Euroopasse ja Türki paigutatud Thor- ja Jupiter-tüüpi raketid.

Vaid kaks nädalat pärast kokkulepet oli NSV Liit eemaldanud Kuubalt raketisüsteemid ja nende tugivarustuse, laadides need 5.–9. novembril kaheksale Nõukogude laevale, millega need veeti tagasi Liitu. Kuu hiljem transporditi kolme laevaga kodumaale ka Il-28-tüüpi Nõukogude pommilennukid. Karantiin lõppes ametlikult kell 18.45 (EDT) 20. novembril 1962. 11 kuu jooksul pärast kokkulepet, septembriks 1963 lammutati ka kõik USA relvad. Läbirääkimiste lisatulemusena seati USA ja NSV Liidu vahel sisse "kuum liin" – telefoniliin riigipeade otsesuhtluseks.