Margrete I

Margrete I (märts 1353 – 28. oktoober 1412) oli Taani ja Norra kuninganna (1387–1412) ning Rootsi regent (1389–1412). Ta oli Valdemar IV Atterdagi tütar.

Pärast oma isa surma 1375 pani Margrete Taani troonile oma poja Olufi. Tema vanem õde Ingeborg tahtis troonile seada hoopis enda ja Mecklenburgi hertsogi Heinrich III poega Albrechti, kuid Margrete osutus edukamaks poliitikuks (saavutades Pommeri hertsogite toetuse) ning saavutas oma tahtmise. Kui Margrete abikaasa Norra kuningas Håkon VI suri, sai Olufist ka Norra kuningas (Olav IV). Et Oluf oli alaealine, siis valitses mõlemat riiki tegelikult Margrete.

1387 suri Oluf aga järglasteta ning Norra ja Taani valisid oma valitsejannaks Margrete. 1389 sai ta ka Rootsi regendiks, kui Albrechti väed kaotasid Asle juures lahingu Margarete vägedele ja ebapopulaarne Rootsi kuningas Mecklenburgi Albrecht seal kukutati. Stockholmi linn jäi aga Albrechtile ustavaks ning see langes Margrete kätte alles 1398. aastal, kui Hansa Liit, mis oli linna alates 1395. aastast valitsenud, selle kaubandusprivileegide eest kuningannale andis.

Nii oli Margretest saanud kõigi kolme Põhjamaa valitsejanna. Et ta enda poeg oli surnud, pidi ta leidma uue valitseja, kes omaks legaalset pretentsiooni kõigile kolmele troonile. Ta leidis selle oma õetütre poja Pommeri Eriku näol, kes oli juba ametlikult Norra kuningas ning krooniti 1397 Kalmaris kõigi kolme riigi ühiskuningaks. Nii sai alguse Kalmari unioon, mille tegelikuks rajajaks oli Margrete. Et Erik oli veel alaealine, siis valitses ta viimase eest regendina, ent ka pärast tolle 18-aastaseks saamist oli Margrete kuni oma surmani Põhjamaade tegelik valitsejanna.