Mongolite riik

See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Mongolite riik Ihh Mongol Uls 1206–1368
Mongolite riigi laienemine
Valitsusvorm	Valitav monarhia
Osa	Afganistan  Armeenia  Aserbaidžaan  Birma  Gruusia  Hiina  India  Iraan  Iraak  Kasahstan  Kõrgõzstan  Laos  Lõuna-Korea  Moldova  Mongoolia  Pakistan  Poola  Põhja-Korea  Rumeenia  Süüria  Tadžikistan  Türgi  Türkmenistan  Ukraina  Usbekistan  Valgevene  Venemaa  Vietnam
Suurkhaan	1206–1227 Tšingis-khaan (esimene) 1229–1241 Ugedei-khaan 1246–1248 Güyük-khaan 1251–1259 Möngke-khaan 1260–1294 Hubilai 1333–1370 Togan Temür (viimane)
Pealinn	Avarga, Karakorum,[Märkus 1] Dadu[Märkus 2] ehk tänapäevane Peking
Religioon	Tengrism (šamanism), hiljem budism, judaism, kristlus ja teised
Ajalugu ja sündmused 1206 Loomine 1227 Tšingis-khaani surm 1210–1350 Pax Mongolica[Märkus 3] 1260–1364 Killustumine 1368 Yuani dünastia langemine
Rahaühik	mündid (näiteks dirhemid), paberraha (paberraha tagatiseks siid või hõbe ja Yuani Chao)
Eelnev Järgnev Khamag Mongol Kuldhord Tšagatai khaaniriik Yuani dünastia Ilkhanaat Põhja-Yuani dünastia

Mongolite riik (mongoli keeles Mongol-yn Ezent Güren ja Монголын эзэнт гүрэн, kasahhi keeles Моңғол қағандығы) eksisteeris 13. ja 14. sajandil ning oli suurim katkematu territooriumiga impeerium maailma ajaloos.^[1] Kuigi riigi häll asus Kesk-Aasia steppides, ulatus see lõpuks Ida-Euroopa metsadest Jaapani mereni, võttes enda alla suure osa Siberist, Kagu-Aasiast, Hindustani poolsaarest ja Lähis-Idast. Oma kõrghetkel oli impeeriumi suuruseks 24 miljonit km²^[2][3][4][5] ehk 16% Maa kogupindalast ning riigis elas üle 100 miljoni inimese.

Mongolite riik sai alguse, kui Tšingis-khaan ühendas tänapäeva Mongoolia aladel elavad mongoli ja turgi hõimud ning lasi end aastal 1206 kuulutada kõikide mongolite juhiks. Algasid sõjad, kus Tšingis-khaan ja tema järglased vallutasid maid igas suunas.^{[6][7][8][9][10][11]} Tekkinud suurriik ühendas ida ja läänt ning mongolite hoitud rahu (Pax Mongolica) võimaldas kaupmeestel Siiditeed hirmuta kasutada. Mongolid lihtsustasid suhtlemist, kauplemist ja mõtteviiside vahetust Euraasias, kuid seetõttu levisid kergemini ka haigused, nagu katk.^[12][13]

Mongolite riik hakkas lagunema pärilussõdades. Valitsevad klannid ei saavutanud üksmeelt, kas trooni pärimine peaks toimuma mööda Tšingis-khaani poja ja esmase pärija Ugedei liini või saab valitsejaks üks Tšingis-khaani pojapoegadest. Võimuvõitluses jäi peale Tolui klann, kes viis läbi verise puhastuse Ugedei ja Tšagatai toetajate seas, kuid lahkhelid jätkusid ka Tolui pärijate seas. Kui üks suurkhaan suri, kuulutasid rivaalitsevad klannide nõukogud välja oma troonipretendendi. Nii sattusid vastamisi vennad Arig Böke ja Hubilai, kes pidid võitlema omavahel ning ka teiste Tšingise poegade järglastega.^[14][15] Hubilai sai valitsejaks, aga järgnenud kodusõjas ei suutnud ta taastada kontrolli Tšagatai ja Ugedei perekondade üle.

Kui Hubilai suri aastal 1294, oli ühtne riik killustunud neljaks väiksemaks khaaniriigiks, millest igaühel olid oma probleemid ja ambitsioonid: Kuldhord loodes, Tšagatai khaaniriik läänes, Ilkhanaat edelas ja Yuani dünastia tänapäeva Pekingi ümbruses.^[16] Aastal 1304 tunnistasid kolm läänepoolset khaaniriiki lühikeseks ajaks Yuani dünastia sümboolset ülemvõimu,^[17][18] aga kui Mingi dünastia aastal 1368 Yuani dünastia kukutas, oli Mongoli impeeriumi aeg lõplikult läbi.

Viitamistõrge: Olemas on <ref>-silt rühma "Märkus" jaoks, aga puudub vastav silt <references group="Märkus"/>.