Siseturism

Siseturism on üks kahest turismi liigist (teine on välisturism). Tegemist on reisimisega, mille jooksul riigi kodanikud lahkuvad oma tavapärasest elukeskkonnast, kuid jäävad oma koduriigi piiridesse^[1].

Turist ei tohi viibida sihtkohas kauem kui 12 kalendrikuud ning peab veetma seal vähemalt 24 tundi, et teda loetaks siseturistiks^[1]. Tavapäraseks elukeskkonnaks peetakse geograafilist piirkonda, mis jääb inimese igapäevaste toimingute (töökoht, kool, toidupood, kodutee jms) ümbrusesse. Tavapäraseks elukeskkonnaks loetakse ka kohad, mis on inimese kodukohast kaugel, kuid mida külastatakse tihti ja regulaarselt, või paigad, mis asuvad kodu ümbruses, kuid inimene külastab oma igapäevaelus neid harva^[2].

Ajalooliselt tekkis siseturism enne välisturismi, moodustades tänapäeval suurema osa turismindusest. Maailma Turismiorganisatsiooni (UNWTO) 2008. aasta andmetel moodustavad 4,8 miljardist turistist 83% (4 miljardit) just nimelt siseturistid.^[3]

↑ ^1,0 ^1,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Cooper on ilma tekstita.
↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega olO7P on ilma tekstita.
↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Pierret on ilma tekstita.

[Cooper-1] 1,0 ^1,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Cooper on ilma tekstita.

[olO7P-2] Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega olO7P on ilma tekstita.

[Pierret-3] Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Pierret on ilma tekstita.

[1]

[2]

[3]