Sotsiaalliberalism

Sotsiaalliberalism on poliitilise mõtte suund, mille kohaselt isikuvabadustel (liberalism) peaks olema ühiskondlikud alused. Sotsiaalliberalismis püütakse leida tasakaalu indiviidi vabaduse ja ühiskondliku õigluse vahel. Sarnaselt klassikalise liberalismiga pooldab sotsiaalliberalism turumajandust ning kodaniku- ja poliitiliste vabaduste ja õiguste laiendamist, kuid erineb klassikalisest liberalismist, kuna usutakse, et valitsuse legitiimne roll hõlmab tegelemist selliste majanduslike ja ühiskondlike teemadega nagu vaesus, tervishoid ja haridus.^[1] Sotsiaalliberalismi kohaselt on ühishüve ja indiviidi vabaduse vahel harmooniline suhe.^[2]

Kapitalistlikus maailmas on sotsiaalliberaalsed poliitikad laialdaselt levinud, eriti pärast Teist maailmasõda.^[3] Sotsiaalliberaalseid mõtteid ja erakondi peetakse üldiselt tsentristlikuks või vasaktsentristlikuks.^[4] Terminit "sotsiaalliberalism" kasutatakse, et eristada seda klassikalisest liberalismist, mis domineeris poliitilist ja majanduslikku mõtlemist mitme sajandi vältel, enne kui sotsiaalliberalism sellest suure depressiooni aegu irdus.^[5]

20. sajandi lõpu poole viis neoliberalismina tuntud sotsiaalliberalismi vastane reaktsioon monetaristlike majanduspoliitikateni ja riigisektori pakutavate teenuste vähendamiseni. Sellegipoolest ei naastud reaktsiooni tulemusel klassikalise liberalismi juurde – riigid pakuvad endiselt sotsiaalteenuseid ja on säilitanud kontrolli majanduspoliitika üle.^[3]