Tarbimine

Tarbimine ehk konsumeerimine ehk konsumptsioon on majandusteaduse järgi isikute vajaduste rahuldamine kaupade või teenuste ostmise teel. Tarbimine muutub võimalikuks sissetuleku saamise või säästude kulutamise tulemusena. Tarbimise käsitlemine vajaduste rahuldamise protsessina põhineb majandusteooria postulaatidel. Kuid lisaks majandusteooriale tegeleb tarbimise problemaatikaga ka majandussotsioloogia.

Tarbimise saab liigitada kaheks:

• Avalik tarbimine, mis on avaliku sektori ehk valitsuse kulutused, mida tehakse uue lõpptoodangu või -teenuse hankimiseks;
• Eratarbimine, mis on majapidamiste kulutused, mida tehakse uue lõpptoodangu või -teenuse hankimiseks

Eratarbimiskulutused sõltuvad eelkõige indiviidide tulude suurusest. Eratarbimiskulutuste ja tulude vahelise seose esitas John Maynard Keynes. Keynesi tarbimisfunktsioon selgitab seaduspärasust, et tarbimine küll suureneb tulude tõustes, kuid osa tulude kasvust suunatakse ka säästudeks. Eksisteerib tuludest sõltumatu autonoomne tarbimine.

Teise tarbimisfunktsiooni aluseks on püsiva sissetuleku hüpotees, mille pakkus välja Milton Friedman 1957. aastal. Püsiva sissetuleku hüpoteesi kohaselt püüab tarbija maksimeerida tarbimise kasulikkust pikemaajaliselt ja ta soovib tarbida igal perioodil võrdselt, sest nii on tarbimise kasulikkus kõige suurem. Optimaalse koguse arvutamiseks kasutab ta oma eluaja oodatavat sissetulekut, mille jagab terve eluaja peale võrdsetesse osadesse. Tarbimine ei sõltu enam sama perioodi sissetulekust, vaid ainult oodatavast sissetulekust ning võib suureneda või väheneda vaid juhul, kui muutuvad ootused tulevaste rahavoogude osas. Friedmani teooria põhineb eeldusel, et inimene on oma valikutes ratsionaalne.

Sellist olukorda, kus inimeste tarbimiskäitumine ei sõltu sellest, kas valitsus tõstab makse või finantseerib riigi kulutusi laenu võttes, nimetatakse Ricardo samasuseks. Ricardo samasuse kehtides ei suurenda valitsuse kulutuste kasv kogumajanduse tarbimist kuna inimesed vähendavad tarbimist.

Osasid leibkondi puudutavad likviidsuspiirangud rohkem kui teisi. Elutsükli teooria järgi on piiratud noorte inimeste tarbimine, kuna sissetulekud pole veel jõudnud eluea keskmisele tasemele. Ajutiselt on sissetulek eluea keskmisest madalam ka töötutel. Püsiva sissetuleku puudumine vähendab nii säästmise kui ka laenuvõtmise võimet. Ka osal töötavast elanikkonnast võivad esineda likviidsuspiirangud, kui nende sissetuleku ei ole regulaarne või on tulevikus ebakindel.