Tsensuur

Tsensuur on ajakirjanduse, trükkimiseks määratud teoste, näidendite jm lavateoste, raadio- ja televisioonisaadete, filmide, muusikateoste, kujutava kunsti ekspositsioonide, teaduslike tööde, avalike esinemiste kõnetekstide, stsenaariumide, kavade jmt eelnev või järgnev läbivaatamine riigiasutuse või eraõigusliku omaniku poolt eesmärgiga piirata teabe jõudmist inimesteni. Tsensuuriga võib piirata eneseväljendust (enesetsensuur) ja sõnavabadust (sõnavabaduse all mõeldakse siin ka mitteverbaalset eneseväljendust). Tsensuuriga kaasneb olukord, kus inimesed saavad osalist, mittetäielikku teavet. Tsensuuriga saab mõjutada avalikku arvamust.

Valitsus loob tsensuuriga tegelevaid institutsioone, mis kontrollivad avaliku informatsiooni sisu, vormistust, levitamist ja sellega tegelevaid isikuid. Tsensuur võib olla seotud moraali, religiooni, mingi inimtegevuse alaga vms. Poliitiline võim (riik või sotsiaalne grupp) kehtestab tsensuuri seaduste või teatava tava, kirjutamata seaduste ja nn telefoniõiguse kaudu. Viimasel juhul võib tsensuur kehtida ka siis, kui seda ei ole seadustega kehtestatud ja tsenseerimiskäske jagatakse nii, et nendest ei jääks jälgi. Tsensuuriga võib kaasneda väärteabe (desinformatsiooni) levik, mis aitab varjata tsenseerimise tegelikke eesmärke.

Tsensuuri põhjendatakse vajaduse ja õigusega piirata informatsiooni kättesaadavust avaliku korra, kõlbluse, inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime hoidmise nimel. Seadusega võib kehtestada korra, mille kohaselt ei ole õigust ameti tõttu teatavaks saanud riigisaladust või ärisaladust või konfidentsiaalsena saadud teavet avaldada. Teabe kättesaadavust võidakse lisaks piirata inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Vajadusel reguleeritakse andmete kättesaadavust andmekaitseseaduse või tsensuuriseadusega, kuid seda võidakse takistada ka bürokraatlike vahenditega. Ühel või teisel kujul kehtib tsensuur paljudes, sealhulgas demokraatlikes riikides.