Utilitarism

Utilitarism (lad utilitas tähendab kasu) on eetikas arvamus, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Kasu hinnatakse isikliku tunde intensiivsuse ja kestvusega. See on üks konsekventsialismi vorme.

Tegude õigsus ja väärus sõltuvad utilitarismi järgi nende tagajärgede headusest ja halbusest. Utilitaristide arvates on moraali eesmärk teha elu paremaks, suurendades heade asjade (näiteks naudingu ja õnne) kogust maailmas ning vähendades halbade asjade (näiteks valu ja õnnetuolek kogust maailmas. Nad ei tunnista tavadel, traditsioonidel ja üleloomulike olendite käskudel põhinevaid moraalisüsteeme, vaid peavad moraali tõeseks või õigustatuks olenevalt selle panusest inimeste (ja võib-olla üldse tundlike olendite) heaolusse.^[1]

Moraalifilosoofiana sai utilitarism alguse Frances Hutchesoni, David Hume'i ja Adam Smithi töödest ning jõudis oma klassikalisse staadiumi Jeremy Benthami ja John Stuart Milli kirjutistes.

Utilitarismi põhimõtete rakendamine on komplitseeritud, sest maksimaalset kasu on raske määratleda. Isiklikke hüvesid ei tohi hinnata kõrgemalt kui teiste inimeste samalaadseid hüvesid. Hüvede hindamisel ei tohi ka toimuda diskrimineerimist mingi eritunnuse (keel, nahavärv, sugu, rahvus jne) alusel. Samuti tuleks jälgida, et hüved jaotuksid võimalikult ühtlaselt.