Valgusreostus

Valgusreostuseks nimetatakse nähtust, mille korral tehisvalgus satub sinna, kuhu sel pole ette nähtud sattuda.

Nagu iga teinegi reostus, näiteks õhu-, vee- ja mürareostus, kahjustab ka valgusreostus keskkonda ja tervist.

Valgusreostus on tööstusliku tsivilisatsiooni kõrvalnähtus. Valgusreostust tekitavad hoonete välis- ja sisevalgustus, tänavavalgustus kui ka valgustatud välireklaamid ja valgusreklaamid. Samuti saadab tehisvalgus äriettevõtteid, kontoreid, tööstusrajatisi, spordirajatisi jms. Kõige rängem on valgusreostus tihedasti asustatud tööstuspiirkondades. Iseäranis Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Jaapanis ning Aasia ja Põhja-Aafrika suurlinnades, kuid isegi suhteliselt vähene valguskogus on märgatav ja tekitab keskkonnaprobleeme.

Valgusreostus kahjustab ökosüsteeme, sest ajab segi öö ja päeva vahelise rütmi. Valgusreostus raskendab nende röövloomade elu, kes on harjunud pimedas jahti pidama, sest saakloomad suudavad neid kergemini näha ja põgeneda. Valgusreostus raskendab merel olevate loomade ja lindude orienteerumist, sest ajab segamini nende suunataju. Kõrghoonete valgustus ajab rändlinde segadusse. Mõjutatud on öösiti õitsevad lilled, keda tolmeldavad ööliblikad. See võib viia nende hukkumiseni. Lisaks seostub see inimeste ülekaalulisuse, unehäirete, närvirakkude degeneratsiooni ja teatud vähivormide esinemissageduse kasvuga.^[1]

Valgusreostuse tulemusel muutub tähistaevas heledamaks, mis tekitab probleeme astronoomias, sest tähed ei paista enam taeva foonist nii hästi välja ning mõõtmiste täpsus väheneb. Observatooriumid on valgusreostuse vältimiseks kolinud tavaliselt maailma kõige üksildasematesse piirkondadesse. Väga võimsad teleskoobid on avakosmoses, kus seni valgusreostus praktiliselt puudub.

1980. aastatel hakkas tekkima ülemaailmne pimeda öötaeva liikumine, mille eesmärk on teadvustada ühiskonnale valgusreostuse probleeme ja mõjutada seadusi valgusreostuse vähendamiseks. See liikumine algas kõigepealt astronoomide hulgas.