Vastutus

Vastutus on tagajärgede kandmine oma tegude või tegemata jätmiste eest.

Vastutuse võtmine või andmine tähendab teadmist, et tegevust hinnatakse ja hinnangu tulemusel on moraalsed või materiaalsed tagajärjed (hüved, positsioon) inimesele või organisatsioonile, mida inimene esindab.

Vastutus on majanduses tavaliselt rahaline ja kokkuleppeline. Kohustuste puhul tähistab see tavaliselt trahvirahade protsentuaalset jaotumist vastutajate vahel, palgaarvutuses on see mitmete valemite järgi üks näitajatest, millega palganumber läbi korrutatakse (mõnikord on teisteks näitajateks tinglik tööks vajalik õppeaeg ja reaalne tööks kuluv aeg või aeg, mis kuluks samaks tööks keskmisel vastava ala töötajal). Investeerimise (nt osaluse või aktsiate) puhul võib vastutus tähistada nii võlgade jaotumist pankroti korral, kasumi jaotumist kui hääleõiguse jaotumist.

Poliitilises, sõjaväelises ja usulises žargoonis võimaldatakse ka vastutuse tinglikku ülekandmist, et vähendada sõduri psühholoogilist kontrolli enda tegude üle ja muuta teda pimedaks käsutäitjaks. See ei tähenda, et vastutus ei kanduks ka tegelikult teatavates piirides üle, sest käsuandja vastutab kahtlemata sama palju, kui käsutäitja, samuti on näiteks samas ühiskonnas viibijatel üksteise tegude osas teatav vastutus (eriti, kui nad oleks saanud neid ära hoida) – ja globaliseeruvas maailmas muutub inimese vastutus järjest kõikehõlmavamaks tänu protsesside, mida ta muuta, soodustada või ära hoida saab, arvu suurenemisele.

Vastutustunne on tagajärgedega tegevuses arvestamine.

Vastutusvõime on suutlikkus tagajärgedega tegevuses arvestada. Kellegi vastutusvõime langedes proovivad paljud ühiskonnad või muud liidud vastutust mõistlikkuse piirides enda kanda võtta – peamiselt siis, kui vastutusvõime ei lange vastutaja enda teadliku tegevuse tagajärjel (vaimupuuded). Kohtus proovitakse enne otsuse langetamist kohtualuse vastutusvõime välja selgitada – vaimupuue on kergendav asjaolu, narkootikumide või alkoholi mõju all olemine raskendav.