Zeemani efekt

Zeemani efekt on saanud nimetuse hollandi teadlase Pieter Zeemani (1865–1943) järgi, kes 1896. aastal avastas, et kui valgust kiirgavad aatomid asuvad magnetväljas, siis lõhestuvad nende aatomite kiiratavad spektrijooned mitmeks komponendiks ning seda nimetataksegi Zeemani lõhestumiseks/efektiks. Zeemani efekt jaotub nõrgas magnetväljas lihtsaks (normaalseks, harilikuks) ja anomaalseks (keeruliseks) ning tugevas magnetväljas Pascheni-Backi efektiks.

Zeemani efekti avastamine aitas füüsikutel määrata energiatasemed aatomites. Astronoomias kasutatakse Zeemani efekti Päikese ja teiste tähtede magnetvälja mõõtmiseks.^[1]