Discantus

Discantus (tuletis kreekakeelsest sõnast diaphonia, ladina keeles 'lahku laulma' (singing apart)) on keskaja muusika kompositsioonimeetod ja polüfoonilise faktuuri tüüp, mille puhul

• muude häälte aluseks on cantus firmus tenoris,
• liikumine toimub põhiliselt noot noodi vastu
• häältejuhtimine toimub vastupidistes suundades
• kooskõlades toimub konsonantsete intervallide (oktav, kvint, kvart) vaheldumine.

Discantus kui kompositsioonimeetod kasvas välja gregooriuse koraalile lisahäälte improviseerimise praktikast.

Kirjalikul kujul leiab discantus't gregooriuse koraali olemasolul organumis ja klauslites (clausula) ning gregooriuse koraali puudumisel ja melismaatilise tenori puhul ka konduktusest.

Säilinud on nii kahe-, kolme- kui ka neljahäälseid discantus-meetodi abil loodud seadeid.

12.-17. sajandi muusikas kasutati sõna discantus mitmes lähedases tähenduses:

• discantus kui polüfoonia üldiselt
• discantus kui organumist eristuv polüfoonia tüüp, mida mõisteti ka kui improviseeritud organumit
• discantus kui tenorile lisatud hääl, mis muutis polüfoonia üldse võimalikuks
• discantus kui sopran ehk tiiskant, polüfoonilise faktuuri kõrgeim partii, mida nimetati ka kui cantus, superius või soprano, mida laulsid tavaliselt poisid
• discantus kui koorina mängivate muusikainstrumentide, nagu näiteks plokkflöötide, kornetite, viiulite või ka oreli teatud kõrge register