Gaasitamisauto, ka gaasikamberauto (vene keeles душегубка; saksa keeles Gaswagen) oli liikuv gaasikamber. Sõidukil oli hukatavate jaoks õhukindel ruum, kuhu väljutati mootori töötamisel tekkivad heitgaasid. Ohvreid gaasitati vingugaasiga (süsinikmonooksiidiga) ning nad surid vingumürgistuse ja lämbumise tõttu. Gaasitamisautosid kasutas teadaolevalt esimesena 1930. aastatel Nõukogude salapolitsei.[2] Teise maailmasõja ajal kasutas natsionaalsotsialistlik Saksamaa gaasitamisautosid laialdaselt hävitamismeetodina, et mõrvata okupeeritud Poolas, Valgevenes ja Jugoslaavias vaimuhaiglate patsiente, mustlasi, juute ja vange.[3][4]
Augustis 1941 osales SS-Reichsführer Heinrich Himmler Minskis Arthur Nebe juhtimisel toimunud juutide massilisel demonstratsioonhukkamisel, mis ajas ta oksendama. Himmler otsustas, et tuleb leida alternatiivseid hukkamisviise.[5] Ta pöördus Nebe poole, et too leiaks "mugavamaid", vähem stressi tekitavaid meetodeid. Nebe otsustas esialgu katsetada vaimuhaigete mõrvamist lõhkeainetega Minskis ja seejärel autode heitgaasidega Mogilevis.[6] Nebe eksperimendid viisid liikuvate gaasikambrite kasutuselevõtmiseni.[7] Taolisi sõidukeid oli juba 1940. aastal kasutatud Ida-Preisimaa ja Pommeri vaimuhaiglate patsientide gaasitamiseks Soldau koonduslaagris.[8] Teine allikas kinnitab, et gaasitamisautosid testiti esimest korda Sachsenhausenis Nõukogude vangidega.[9]
Gaasitamisautosid kasutati eelkõige Chełmno hävituslaagris, kuni töötati välja kiiremat ja massilisemat tapmist võimaldavad statsionaarsed gaasikambrid. Idaaladel tegutsenud operatiivgrupi A kasutuses olid kahte tüüpi sõidukid: Opel-Blitz, kaaluga 3,5 tonni, ja suurem Saurerwagen, kaaluga 7 tonni.[10] Serbia aladel oli gaasitamisauto tuntud kui "dušegupka/душегупка" ja NSV Liidu aladel kui "душегубка" (dušegubka, '(nais)mõrtsukas'). SS kasutas nende masinate kohta eufemisme Sonderwagen, Spezialwagen või S-wagen ('erisõiduk').[11]
Gaasitamisautode kasutamisel oli kaks peamist puudust:
1942. aasta juuniks oli gaasitamisautode peamine tootja Gaubschat Fahrzeugwerke tarninud kokku 20 autot kahes mudelis. Kokku oli neilt selleks ajaks tellitud 30 autot. Pärast sõda polnud neist alles ühtegi. Gaasitamisautode olemasolu tuli esmakordselt välja 1943. aastal, kui Krasnodaris toimus 6700 tsiviilisiku gaasitamine. Gaasitamisautode abil hukatute koguarv on teadmata.
Gaasitamisautodest on avalikult räägitud mõnes intervjuus Claude Lanzmanni dokumentaalfilmis "Shoah" (1985).
<ref>
-silt. Viide nimega ww2today.com
on ilma tekstita.
<ref>
-silt. Viide nimega rob_gell
on ilma tekstita.
<ref>
-silt. Viide nimega 9JNU8
on ilma tekstita.
<ref>
-silt. Viide nimega y4FeA
on ilma tekstita.
<ref>
-silt. Viide nimega xExiU
on ilma tekstita.
<ref>
-silt. Viide nimega yfEBG
on ilma tekstita.
<ref>
-silt. Viide nimega pWdPz
on ilma tekstita.
<ref>
-silt. Viide nimega mwl2b
on ilma tekstita.
<ref>
-silt. Viide nimega Klee-Dressen-Riess
on ilma tekstita.
<ref>
-silt. Viide nimega Montague-206a
on ilma tekstita.
© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search