Looduskasutus

Looduskasutus (ing k Natural resource management ehk NRM) on loodusressursside, nagu maavara, vesi, muld, taimed ja loomad, majandamine, mille puhul pööratakse erilist tähelepanu sellele, kuidas majandamine mõjutab nii praeguste kui ka tulevaste põlvkondade elukvaliteeti. See hõlmab nende ammutamise, töötlemise ja taastumisvõime hoidmise^[1].

Looduskasutus peaks lähtuma eeldusest, et loodus on tänaste ja tulevaste inimpõlvede ühisvara, mille kasutamine ei tohi olla ühekülgne, hetkekasule orienteeruv ja biosfääri stabiilsust ohustav.

Looduskasutuse teaduslik baas ühendab loodus-, sotsiaal- ja tehnikateaduste meetodeid ja andmestikku.

Loodusvarade majandamine tegeleb sellega, kuidas inimesed ja looduslikud maastikud omavahel koostoimivad. See hõlmab looduspärandi majandamist, maakasutuse planeerimist, veemajandust, bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ning selliste tööstusharude nagu põllumajandus, kaevandamine, turism, kalandus ja metsandus tulevast jätkusuutlikkust. See tunnistab, et inimesed ja nende elatusvahendid sõltuvad meie maastike tervisest ja tootlikkusest ning et nende tegevusel maahooldajatena on oluline roll selle tervise ja tootlikkuse säilitamisel^[2].

Looduskasutus keskendub konkreetselt ressursside ja ökoloogia teaduslikule ja tehnilisele mõistmisele ning nende ressursside elutegevust toetavale võimekusele. Akadeemilises kontekstis on loodusvarade sotsioloogia tihedalt seotud loodusvarade majandamisega, kuid erineb sellest.