Osutamine

Osutamiseks nimetatakse keelefilosoofias osutava väljendi (osutava termini; nimi, määrav kirjeldus, näitav asesõna) eksemplari suhet objektiga, mille kohta ta käib (tema osutusega).[1]

Vaimufilosoofias ja esteetikas räägitakse osutamisest ka teistsuguste representatsioonieksemplaride (mõiste, mentaalne kaart, pilt) puhul.[1]

Osutamist uurib keelefilosoofia haru osutamisteooria, milline roll on osutamises kõnelejal (kas nad osutavad iseenesest või kõneleja paneb need osutama ning kas ja mil määral sõltub osutus kõneleja kavatsustest või muudest privaatsetest vaimuseisunditest) ja tänu millele osutavad termid kinnistuvad oma osutus külge ning kas vastused on kõigi osutavate termide puhul ühesuugused. Samuti küsitakse, kuidas osutamine on seotud tähendusega (kas osutava termini tähendus on osutus ise või midagi muud).[1]

Osutamise mõiste abil püütakse selgitada, kuidas saab rääkida maailma asjadest, näiteks väljendada tõeseid propositsioone nende kohta: mõned sõnad ja väljendid haakuvad konkreetsete asjadega maailmas. Musternäiteks on pärisnimed. Selliste väljendite seas on ka asesõnad, indeksikaalid ning loomuliku liigi terminid ja mitmesugused muud omadusterminid, samuti määravad kirjeldused. üksikud objektid.[1]


© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search