Prosopograafia

Prosopograafia on ajalooteaduse uurimismeetod, mis seisneb teatud tunnuste alusel piiritletud inimrühma biograafiliste andmete analüüsis. Prosopograafiale on iseloomulik, et selle abil uuritakse üksikisikutest moodustunud rühmi, mitte institutsioone ega üksikisikuid kõigi oma individuaalsete eripäradega.

Prosopograafia hakkas analüütiliseks uurimismeetodiks kujunema 19. sajandil ning laiemalt levima 1920. ja 1930. aastatel. Teise maailmasõja järel suurenes prosopograafia populaarsus veelgi, millele aitas ühelt poolt kaasa arvutite areng ja teisalt uute uurimissuundade esilekerkimine ajaloos. Mõlema muutuse tulemusena hakkasid ajaloolased üha rohkem tegelema masside ja ühiskondlike protsesside uurimisega, mille jaoks prosopograafia osutub sageli sobivaimaks meetodiks.

Prosopograafiale on alati iseloomulik uuritava inimrühma kohta eluloolisi andmete kogumine, küll aga võib erinev olla nende andmete süstematiseerimise viis. Prosopograafilised andmekogud võivad olla näiteks lühinarratiivid, relatsioonilised andmekogud või mitmesuguste keerulisemate mudelite abil kujundatud kogud. Andmete analüüs võib olla nii kvalitatiivne kui ka kvantitatiivne ning ühe analüüsi käigus võidakse vastuseid otsida mitmele uurimisküsimusele. Seetõttu on prosopograafia levinud meetod mitmetes ajalooteaduse harudes.