Rendileping

Rendileping on kestvusleping, millega rendileandja kohustub andma rentnikule kasutamiseks rendieseme ning rentnik on kohustatud selle eest maksma renti. Kui rentnik lähtub oma tegevuses korrapärase majandamise reeglitest, peab talle olema võimaldatud ka rendiesemest kasu (õigusvilja või loodusvilja) saamine.^[1]

Tüüpiline rendilepingu ese on põllumajanduslik kinnisasi või ettevõte. Rendilepingu esemeks võib olla ka õigus, mis on üleantav, nt raieõigus. Rendilepingut eristab üürilepingust see, et lepingu esemeks saab olla ka muu objekt kui kehaline ese ja rendilepinguga saab rentnik peale eseme ka õiguse saada rendiesemest kasu (üürnikul seda õigust pole).^[2]

Lihtsustavaks näiteks, et eristada rendi- ja üürilepingut, sobib olukord, kus lepingu esemeks on õunapuu. Kui õunapuud üürida, on üürnikul õigus õunapuud vaadata ja seal otsas ronida, kui aga õunapuud rentida, on rentnikul peale eelneva ka õigus puu otsas kasvavatele õuntele. Rentnik võib õunu kasutada, üürnik ei tohi.^[3]

Võlaõigusseaduses on rendilepingu sätted koondatud 16. peatüki alla. Rendilepingule kohaldatakse ka üürilepingu sätteid, kui rendilepingu sätetest ei tulene teisiti.^[1] Üürilepingu sätetest ei kohaldata rendilepingule eluruumi erisätteid. Rendilepingus on kaks gruppi erinorme: esimesed käivad põllumajandusliku kinnisasja ja ettevõtte rentimise kohta ning teine suurema korrashoiukohustuse kohta (võrreldes üürilepinguga).^[2]