Riigiseisus

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2021) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (Detsember 2021) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Keiserlik osariik või Keiserlik seisus (ladina: Status Imperii; saksa: Reichsstand, mitmuses: Reichsstände) oli Saksa-Rooma riigi osa, millel oli esindatus ja hääleõigus Riigipäeval (Reichstag). Selliste valduste valitsejad said kasutada olulisi õigusi ja privileege ning olid "otse keisrile alluvad", mis tähendab, et ainus võim neist kõrgemal oli Saksa-Rooma keiser. Seega said nad oma territooriume valitseda märkimisväärse autonoomiaga.

Keiserlike osariikide süsteem asendas varakeskaja Saksamaa palju tavalisema jagunemise hõimuhertsogkondadeks. Vanad Karolingide hõimuhertsogkonnad säilitati Saali dünastia ajal Saksamaa peamiste jaotustena, kuid varakõrgkeskajal Hohenstaufenite ajal muutusid need üha iganenumaks ja Friedrich I Barbarossa kaotas need lõpuks 1180. aastal arvukamate territoriaalsete jaotuste kasuks. 1489. aastast jaotati Riigipäeval esindatud keiserlikud seisused kolmeks kojaks, kuurvürstide kolleegium (Kurfürstenkollegium/den Kurfürstenrat), riigivürstide kolleegium (Reichsfürstenrat) ja riigilinnade kolleegium. Krahvid ja aadlikud ei olnud Riigipäeval otseselt esindatud, vaatamata nende vahetule staatusele, vaid koondati "pinkideks" (Grafenbänke), millest igaüks sai ühe hääle. Riigirüütlitel oli vahetu staatus, kuid nad ei olnud Riigipäeval esindatud.