Televisioonisaatetoru

Televisioonisaatetoru on elektronkiiretoru, mis muundab optilist kujutist moodustavat valguskiirgust elektrisignaaliks – kujutisesignaaliks.

Niisuguse elektronkiiretoru põhiosad on fotoelektriline muundur ja skaneerimissõlm.^[1]

• Fotoelektriline muundur muundab toru fotokatoodile langeva valgusvoo välist fotoefekti kasutades elektronide vooks. Seejuures vastab katoodile langev valgusjaotus ja seega ka elektronide voog optilisele kujutisele. Selline optilise pildi muundamine laengupildiks on iseloomulik kõigile saatetorudele.
• Skaneerimissõlme ülesandeks on kujutise laotus: kahemõõtmelisele kujutisele vastava signaali muundamine ajas muutuvaks elektrisignaaliks, et siis seda kujutisesignaali oleks võimalik edastada ja salvestada. Kujutisesignaal saadakse kujutise elementide järjestikuse (punktide ja ridade kaupa) skaneerimise ehk täppimise teel.

Esimese saatetoru – ikonoskoobi – patenteeris Vladimir Zworykin 1923. aastal. Selle edasiarendatud teisendid võeti televisioonitehnikas kasutusele 1930. aastail ja need asendasid mehaanilise laotusega Nipkowi ketta (vt Televiisor). Kui 1970. aastail loodi CCD-pildisensorid, hakkasid need asendama saatetorusid televisioonikaamerates ja tegid võimalikuks kompaktsete videokaamerate loomise.