Vana-Saksimaa

Vana-Saksimaa on sakside algne kodumaa tänapäeva Saksamaa loodenurgas ning kattub jämedalt võttes tänapäeva Alam-Saksimaa ja Vestfaaliga ning Saksi-Anhalti lääneosaga.

11. sajandi kroonik Adam Bremenist võrdles Vana-Saksimaa kuju kolmnurgaga ja hindas nurgast nurka vahemaad kaheksa päevateekonna pikkuseks. Pindalalt oli Vana-Saksimaa suurim Saksamaa hõimuhertsogkondadest. See sisaldas kogu territooriumi Elbe ja Saale alamjooksude vahel ja ulatus peaaegu kuni Reinini. Elbe ja Weseri suuete vahel ulatus see Põhjamereni. Ainsad territooriumi osad, mis jäid teisele poole Elbet, olid Holsteini ja Dithmarscheni krahvkonnad. Hõimu maad olid jämedalt võttes jagatud nelja sugulasrühma vahel: engernlased piki Weseri paremat kallast, vestfaalid piki Emsi ja Lippet, ostfaalid Weseri vasakkaldal ja nordalbingialased tänapäeva Schleswig-Holsteini alal. Kuid sellega hõimu rühmadeks jagunemine ei piirdunud, sest saksi rahvas oli tõesti sugukondade lai kooslus.

Vana-Saksimaalt sai alguse enamik rüüsteretki ja hilisem Suurbritannia saare koloniseerimine. Ala kutsusid Vana-Saksimaaks Suurbritanniasse sisserännanud anglosakside hilisemad järeltulijad, nende uued kolooniad Wessexis ja mujal olid Uus-Saksimaa või Seaxna. Saksamaal tunti sakside maid lihtsalt Saksimaana (saksa keeles Sachsen) ja alles hiljem hakati kutsuma Alam-Saksimaaks, et eristada algseid saksi hõimude territooriume kaugemal kagus hilisemast Saksimaa Kuningriigist või Ülem-Saksimaast. Anglosaksi kirjanik Bede väitis oma teoses "Historia ecclesiastica gentis Anglorum" (731), et Vana-Saksimaa asus Elbe, Weseri ja Eideri jõe vahel tänapäeva Saksamaa põhja- ja loodeosas ning jäi väljapoole Rooma riigi piire.

On väidetud, et saksi rahvas koosnes aadlikest, vabast sõjameeste klassist, juhtivatest vabameestest, keda ühendasid ja kontrollisid iidsed hõimu- ja suguvõsa tavad.