Alternatiivraha

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2020) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Alternatiivraha võetakse kasutusele maksevahendina olukorras, kus ametlikult kehtiva raha kasutamine on raskendatud (likviiduskriis), see on kaotanud usaldusväärsuse (hüperinflatsioon) või seda kasutatakse võimu teostamise vahendina ja ebaõiglaste majandussuhete kinnistamiseks (nt võlaraha) ning inimesed on sellest aru saanud. Alternatiivraha võetakse kasutusele vabatahtlikult – rahva-algatuse korras ning see võib olla nii kohalikus, kogu riiki hõlmavas või riikideüleses kasutuses.

Kohaliku raha ringlus piirdub määratud kogukonna või territooriumiga. Kohaliku raha kasutatakse kaupade ja teenuste vahetuse korraldamiseks, sellega luuakse eelis kohalikele tootjatele, soodustatakse kohalikku kaubaringlust ning parandatakse turu likviidsust. Kohaliku raha väärtuse määrab algselt selle emiteerija, hiljem määrab selle väärtuse turu nõudluse-pakkumise suhe. Kohalik raha võib olla või ka mitte olla vahetatav ametlikult kehtiva rahaga.

Kohaliku raha kasutus võib erandlikus olukorras laieneda kogu riigi territooriumile ning hakata konkureerima riigis ametlikult käibiva rahaga. See põhjustab konflikti valitsuse ja keskpangaga, mis reeglina kehtestavad sellises olukorras alternatiivraha kasutust keelavad ja sellega arveldamist sanktsioneerivad seadused.

Alternatiivraha võib muutuda ka riikideüleseks, kui raha ise on usaldusväärne, selle kasutamine on muudetud mugavaks, selle halduskorraldus ja -kulud on kasutajatele vastuvõetava ning sellise meediumi järel on tekkinud vajadus. Kui tavaliselt määratakse kas emiteerija poolt või turutehingute käigus alternatiivraha väärtus riigis käibiva ametliku raha suhtes (s.t selle vahetuskurss), siis riikideülesel rahal ei ole reeglina ei varalist ega riiklikku tagatist. Sellise raha väärtuse määrab nõudluse-pakkumise vahekord turul ja see muudab raha enda väärtuse teiste valuutade suhtes muutlikuks (volatiivseks). Riikideülese raha väärtuse võib määrata ka mingi valuutakorviga, milles on näidatud iga valuuta osakaal korvis või siduda see mingi muu väärtusekandjaga, nagu näiteks naftabarreli, energia-kilovati või CO₂-tonni maksumusega.^[1]

Riikide maksuametite suhtumine alternatiivrahadesse varieerub suures ulatuses, alates selle kasutuse kategoorilisest ärakeelamisest kuni täieliku vabaduseni seda kasutada. Sotsiaalseid teenuseid pakkuvaid ja heategevuslikke projektide raames emiteeritud raha reeglina ei maksustata. Muude rahade maksustamisel kehtib tava, et maksustatakse vaid professionaalsest tegevusest tekkivat käivet ja sellest tekkivaid tulusid, juhuslikke sissetulekuid ei maksustata, kuna selle maksubaasi haldamine on praktiliselt võimatu ja selle halduskulud ületaksid saadavaid tulusid. Maksustamisel pole oluline, millises valuutas või rahaühikus tulu laekub, oluline on vaid see et oleks fikseeritud alternatiivraha ametlik vahetuskurss põhivaluuta suhtes.