Anorgaaniline keemia

Anorgaanilised ühendid näitavad rikkalikku mitmekesisust: A: diboraanil on ebatavaline side; B: tseesiumkloriidil ( ${\ce {CsCl}}$ ) on arhetüüpne kristallstruktuur; C: ${\ce {Fp2}}$ on metallorgaaniline kompleks; D: silikooni kasutusalad ulatuvad rinnaimplantaatidest Silly Putty'ni; E: Grubbs'i katalüsaator sai 2005. aastal Nobeli preemia oma avastajale; F: tseoliite kasutatakse laialdaselt molekulaarsete sõeladena; G: vask(II)-atsetaat ( ${\ce {Cu(CH3COO)2}}$ ) üllatas teoreetikuid oma diamagnetismiga.

Anorgaaniline keemia on õpetus anorgaanilistest ühenditest: nende ehitusest, omadustest, muundumise seaduspärasustest, saamisest, kasutamisest ja muud. Anorgaaniline keemia hõlmab keemilisi elemente ja nende ühendeid, välja arvatud süsiniku ühendid, mis loetakse orgaanilise keemia valdkonda. Siiski, süsiniku allotroopsed vormid, oksiidid ja sulfiidid ning metallide karbonaadid, karbiidid ja tsüaniidid loetakse anorgaanilise keemia valdkonda.

2013. aasta seisuga on teadaolevate anorgaaniliste ainete arv läheneb 500 tuhandele.

Anorgaanilise keemia teoreetiliseks aluseks on perioodiline seadus ja sellel põhinev D. I. Mendelejevi perioodiline süsteem. Anorgaanilise keemia tähtsaim ülesanne on arendada ja teaduslikult põhjendada meetodeid uute materjalide loomiseks, millel on kaasaegse tehnoloogia jaoks vajalikud omadused.