Enesehinnang

Enesehinnang on psühholoogias inimese üldine subjektiivne emotsionaalne hinnang kui väärtuslik ta on. Hinnang peegeldab inimese enda otsust, mida ta enda kohta arvab. Enesehinnang hõlmab usku endasse (näiteks: olen pädev, olen väärtuslik) ja ka emotsionaalseid seisundeid nagu meeleheide, uhkus, häbi.^[1] Smith and Mackie (2007) defineerisid nii: "Mina-käsitlus on see, mida me arvame endast ja enesehinnang on positiivne või negatiivne hinnang sellele, kuidas me ennast tunneme."^[2]

Enesehinnang on huvitav sotsiaalpsühholoogiline konstruktsioon, kuna seda kasutatakse erinevate tulemuste edukaks ennustamiseks, nagu näiteks akadeemiline võimekus,^[3][4] õnnelikkus, rahuldustunne abielus ja suhetes,^[5] ja kriminaalne käitumine.^[5] Enesekindlus võib kasutada konkreetsetes olukordades (näiteks: "Ma usun, et olen hea kirjanik ja ma olen selle üle õnnelik") või ka laiemas mõistes (näiteks: "Ma usun, et olen halb inimene ja see tekitab mulle üldist halba arvamust endast"). Psühholoogid arvavad, et enesehinnang on püsiv isiku tunnusjoon, kuigi see võib ka lühiajaliselt kõikuda.