Halastus

Halastus on omakasupüüdmatu abi hädas olijale. Seda ajendab enamasti kaastunne.[1]

Mõisted: halastus, heatahtlikkus ja andestus pärinevad religioossetest kirjutistest ning nendega märgitakse nii Jumala ja inimese kui ka inimeste omavahelisi suhteid. Uusaja ilmalikus õigusruumis on halastuse mõiste võetud kasutusele ka juriidilises kontekstis.

Halastava Jumala kuju esineb budistlikus, judaistlikuks, kristlikus ja islami religioonis, kuid see kelle suhtes ja millisel viisil halastust rakendatakse, varieerub suuresti. Halastustegevus piirdub nendes almuse andmise, haigete hooldamise ja surijate lohutamisega. "õnnistus, mis on jumaliku soosingu või kaastundeavaldus".[2]

Juriidilises kontekstis ilmneb halastus võimukandja (isevalitseja, presidendi, kohtuniku) kaastundlikus käitumises kuriteo toimepanija suhtes ning armuandmise otsuses, mis tema suhtes langetatakse. Kohtuniku kaastundlikku otsustusvabadust piirab seadustega sätestatud õiguskord.

Sotsiaalses kontekstis on halastus ja andestus ühiskonda lõhestava konflikti lahendamise eelduseks. Rahumeelsed läbirääkimised saavad alata alles siis, kui loobutakse veritasu põhimõttest, muututakse sallivaks teisitimõtlejate suhtes, ollakse valmis abistama ja mälestama sõjaohvreid sõltumata sellest, kummal poolel nad võitlesid.[3]

  1. Alwynne Smart. Mercy. – The Philosophical Quarterly, 1967, 17, lk 345–359.
  2. "Mercy", Merriam-Webster.com
  3. Sarat, Austin and Hussain, Nasser. Forgiveness, mercy, and clemency, 2006 ISBN 0-8047-5333-4 pp. 1-5

© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search