Innovatsioon

Innovatsioon kõige üldisemas mõttes on millegi uut moodi tegemine. See võib viidata järkjärgulistele, radikaalsetele või revolutsioonilistele muutustele mõtlemises, toodetes, protsessides või organisatsioonides. Tavaliselt tehakse vahet leiutamisel ehk idee esmaavaldamisel ja innovatsioonil ehk ideede edukal ellurakendamisel.^[1] Paljudes valdkondades peab see miski uus olema oluliselt erinev senisest, et seda saaks nimetada innovatsiooniks, mitte pelgalt tähtsusetu muudatus näiteks kunsti, majanduse, äri või valitsuse poliitika vallas. Majanduses peab muutus suurendama väärtust, kliendiväärtust või tootja väärtust. Innovatsiooni eesmärgiks on positiivne muutus, muutmaks kedagi või midagi paremaks. Tootlikkuse kasvu kaasa toov innovatsioon on peamine majandusliku rikkuse kasvu allikas.

Innovatsioon on majandusteaduse, tehnoloogia, sotsioloogia ja inseneriteaduse oluline uurimisvaldkond. Kõnekeeles samastatakse sõna "innovatsioon" tihti protsessi tulemiga. Kuid majandusteadlased keskenduvad pigem protsessile tervikuna, alates selle algatanud ideest kuni idee muundumiseni millekski kasulikuks, idee rakendamisele ning süsteemile, milles innovatsiooni protsess aset leiab. Kuna innovatsiooni peetakse ka majanduse peamiseks käima lükkavaks jõuks, eriti kui see viib tootlikkuse suurendamiseni, peavad tegureid, mis viivad innovatsioonini, oluliseks ka poliitikakujundajad.

Teadusharu, mis uurib innovatsiooni, nimetatakse innovaatikaks.