Isanda- ja orjamoraal

Isanda- ja orjamoraal (saksa keeles Herren- und Sklavenmoral) on keskne teema Friedrich Nietzsche töödes, eriti tema esimeses essees "Moraali genealoogiast" ("Zur Genealogie der Moral"; 1887).

Nietzsche väitis, et on olemas kaks fundamentaalset moraalitüüpi: isanda- ja orjamoraal. Isandamoraal vastandab head, suursugust (saksa gut) halvale, põlatule (saksa schlecht)^[1]. Isandamoraali viljeleja põlgaks arga, väiklast, omakasupüüdlikku, ennast alandavat inimest, koeralikku inimtõugu^[1]. Isandamoraali oluline komponent on egoism^[1]. Seevastu orjamoraal vastandab aga head (saksa gut) kurjale (saksa böse); kurjaks peab Nietzsche kõike võimast, ohtlikku, hirmuäratavat^[1].