Kaduraha

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2021) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kaduraha idee – raha, mille ostujõud väheneb iga kuu 1% võrra – sõnastas saksa majandustegelane Silvio Gesell (1862–1930) vabamajanduse õpetuse (saks. Freiwirtschaftlehre) raames. Raha väärtuse vähemine ilmneks kas sellel trükitud graafikul (vt kõrvalolevat pilti) või taastataks selle väärtus tasulise pikendamise läbi, selleks omandatud margi pealekleepimise või templijäljendi löömisega (vt Wörgli raha).

Kaduraha süsteemi eesmärgiks on

• kindlustada raha ringlus, vältida selle ringlusest väljaviimist ning kontsentreerumist üksikute isikute valdusse;
• vältida raha kasutamist majandusprotsesside suunamise ja võimu teostamise instrumendina.
• piirata majanduse tsüklilist arengut, mis johtub võlaraha olemusest;
• elimineerida ebaõiglus, mis tekib ühtede eesõigusest emiteerida raha ja teiste kohustusest, seda laenata intressimakse kohustuse vastu.

Erinevalt kadurahast, võlaraha puhul väheneb raha ostujõud, mis johtub selle jätkuvast emissioonist, millega tahetakse vältida likviidsuskriisi teket. Võlaraha süsteemis on raha emiteerijaks avalikku võimu esindav keskpank või eraomanduses olev kommertspank, mis teenib esmalt tulu raha emissioonist (vahetades väärtusetu paberitähe ehk fiat-raha teise raha või kulla vastu) ja seejärel veel selle väljalaenamisest (lepingutasu + intressimaksed). David Birch on oma raamatus "The Currency Cold War" esitanud väite, et eurotooni kommertspangad teenivad aastas emisioonitulu (seignorage) 100 miljardit eurot.^[1]