Kastraat

Kastraat (ladina castratus 'kohitsetu') on kohitsetud (eemaldatud munanditega) mees.

Hääleliigina on kastraat (itaalia castrato) klassikaline meeshääl, millele vastab naishääleliikidest sopran, metsosopran või kontraalt. Kastraathääl saavutatakse kas laulja kastreerimisega enne puberteediiga või võib see esineda mehel, kes mõne endokrinoloogilise haiguse tõttu ei saavuta suguküpsust.

Enne puberteeti või selle varases staadiumis kastreerimine takistab poisi kõril puberteedieale omaste muutuste läbimist. Selle tulemusena säilitatakse põhimõtteliselt puberteedieelne hääleulatus ning hääl areneb täiskasvanuikka unikaalsel viisil. Sel eesmärgil puberteedieelne kastreerimine vähenes 18. sajandi lõpul oluliselt ning muudeti Itaalias ebaseaduslikuks aastal 1870.

Testosterooni puuduse tõttu ei kõvenenud kastraadi keha kasvades tema epifüüsid (luuotsad) normaalselt ning seetõttu olid kastraatidel sageli ebatavaliselt pikad jäsemed ja roided. Kombineerituna intensiivse treeninguga andis see neile erakordse kopsumahu.^[1] Väikeste häälepaelte tõttu olid kastraatlauljate hääled ülipaindlikud ning erinesid üsna suuresti neile kõrguselt vastavatest naishäältest. Nende hääl oli kõrgem kui kastreerimata meeslauljatel. Kuulates säilinud salvestist kastraathäälest, võib märgata, et hääle madal register kõlab sarnaselt ülikõrge tenoriga ning kõrge register on falsetilaadne.

Kastraate nimetati harva kastraatideks, 18. sajandil kasutati palju tihedamini eufemismi musico, mis aga kandis sageli halvustavaid varjundeid.^[2] Teine sünonüüm oli evirato (tähendades otseselt ’emaskuleeritut’). Eunuhh on laiem termin, kuivõrd ajalooliselt kastreeriti paljud eunuhhid alles pärast puberteeti ning seega ei mõjutanud see nende häält.