Keeletoimetaja

Keeletoimetaja on toimetaja, kes kontrollib ja toimetab teksti keeleliselt, parandades eelkõige õigekirja ja stilistikat ning tagades ühtlase keelekasutuse.

Väiksemates toimetustes võib keeletoimetaja ülesannete hulka kuuluda ka sisuline toimetamine ja faktide kontrollimine (nagu on tavaline Eestis), suuremates on eraldatud üldist head keelekasutust jälgiva keeletoimetaja ja üksnes õigekirjaeksimustele keskenduva korrektori funktsioonid. Mõnes ajakirjandusväljaandes on keelelisest toimetamisest ka loobutud, teisel on liidetud keeletoimetaja ja küljendaja ametikohad.

Traditsiooniliselt töötavad keeletoimetajad ajakirjanduses, (raamatu)kirjastustes ja tõlkebüroodes, uuemal ajal veebiportaalides. Keeletoimetajaid rakendavad ka riigiasutused, mille tööl on kirjalik väljund, samuti Euroopa Liidu institutsioonid. Kõigis neis on keeletoimetaja tööl teatud omapärad, mis on seotud nii töökorraldusega (päevalehe igaõhtused trükitähtajad, pikad ja aeganõudvad raamatutekstid) kui ka sisuga (töö erialaajakirjas eeldab vähemalt põhiteadmisi konkreetsest valdkonnast, tõlketekstide keeletoimetajad peavad üldjuhul valdama tõlke algupärandi keelt). Samuti nõustab keeletoimetaja kolleege keeleküsimustes.

2008. aastal ilmunud raamatus "Talurahva keelest riigikeeleks" kirjeldab Raimo Raag (tsiteerides osalt Lembit Abo raamatut "Käsikiri ja korrektuur", 1966 ja 1975) sedaviisi: "Keeletoimetaja on isik, kelle ülesanne on viia käsikirja keel vastavusse normikeeles kehtivate nõuetega. Selleks parandab ta käsikirja grammatilised vead ja sõnajärjestust, kõrvaldab parasiitsõnad, trafaretseid ja paberlikke väljendeid ja muid stiilihalbusi, kontrollib, et laused oleksid omavahel loogiliselt seotud, ja muudab vajaduse korral sõnastust selgemaks, täpsemaks ja ladusamaks."^[1]