Kosmiline mikrolaine-taustkiirgus

WMAPi ülesvõte kosmilisest mikrolaine-taustkiirgusest

Kosmiline mikrolaine-taustkiirgus ehk reliktkiirgus on Universumi algusaegadest pärinev kiirgus kosmoses.[1] Kiirguse avastasid 1964. aastal Arno Penzias ja Robert Wilson.[2] Saadud teadmised võimaldasid tõendada teooriat, et Universum oli kunagi väga tihe ja kuum, andes faktilist tuge Suure Paugu kosmoloogiale. Penzias ja Wilson said avastuse eest 1978. aastal Nobeli füüsikaauhinna.[2]

Taustkiirgus tekkis hinnanguliselt 380 000 aastat pärast Suurt Pauku, mil Universumis algas temperatuuri langemise tõttu aatomite moodustumine.[3] Varasem mateeria oli aatomite tekkeks liiga kuum, temperatuuriga suurusjärgus 109 K, ning oli enamasti plasmaolekus. Kiirgus oli ainega soojuslikus tasakaalus. Tekkinud "külmad" aatomid, mille temperatuur oli suurusjärgus 3×103 K, ei suutnud enam kiirgust neelata, seetõttu hakkasid kiirguse footonid ilmaruumis laiali levima. Universum muutus senise läbipaistmatu "gaasikera" asemel läbipaistvaks (nähtavaks).

Reliktfootonid on Universumis jaotunud praktiliselt homogeenselt, iga cm3 kohta ligi 400. Reliktkiirguse energia vastab absoluutselt musta keha kiirguse energiale temperatuuril 2,7 K.[4] (Võrdluseks: 2,7 kelvinit on väga madal temperatuur. See on sama, mis -270.45 kraadi C.)

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Background on ilma tekstita.
  2. 2,0 2,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Cosmic on ilma tekstita.
  3. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Formation on ilma tekstita.
  4. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Radiation on ilma tekstita.

© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search