Linnakodanik

Linnakodanik (ka pürjel, bürger, saksa keeles Stadtbürger) oli feodalismiajal linnakogukonna liige, kes oli täieõiguslik ja isiklikult vaba^[1].

Linnakodanikke hõlmav seisus (linnakodanikuseisus) tekkis Lääne-Euroopas 10.–12. sajandil^[1].

Linnakodanikuseisuse juures eristati mitut alarühma, nt rae liikmed, kaupmehed ja käsitöölised^[1]. Linnakodaniku õigused ja kohustused sõltusid tema elukutsest ja varanduslikust seisust^[2].

Linnakodanikuks saadi kas linnakodaniku perre sündides või rae otsuse põhjal. Rae otsusele järgnes kodanikuvande andmine ja värske kodaniku kandmine kodanikuraamatusse.^[2]

Linnakodanikel tekkis feodaalidega vastuolusid peamiselt põgenenud talupoegade pärast. Linnakodanikud toetasid põhimõtet "Linnaõhk teeb vabaks", sest tahtsid odavat tööjõudu, ega andnud põgenikke meelsasti välja.^[2]

Linnakodanikuseisus kadus 18.-19. sajandil, kui kaotati seisuslik ühiskonnakorraldus. Kapitalismi süvenedes muutusid linnakodanikud kodanlasteks või proletaarlasteks^[1].