Luvi keel

Luvi keel oli keel või keelterühm, mis kuulus indoeuroopa keelkonna anatoolia harusse, mille tuntuim esindaja on hetiidi keel. Luvi keelest on teada kaks varianti, mida nimetatakse nende kirjutamiseks kasutatud kirjasüsteemide järgi: kiilkirja-luvi ja hieroglüüfi-luvi. Küsimuses, kas need on kaks keelt või üks, puudub tänini teaduses üksmeel.

Luvi keelele peetakse lähedaseks teisigi väljasurnud keeli Anatoolia mägismaal ja selle lähiümbruses, mistõttu võib arvata, et sugulaskeeled moodustasid omaette haru. Mõned keeleteadlased nimetavadki neid luvi rühma keelteks. Protoluvi keelest kõneldes peetakse silmas nende keelte ühist eelkäijat. Vähem levinud hüpoteesid on seostanud luvi keelt ka lemnose, traakia ja vanakreeka keelega.

James Mellaarti arvates jõudsid protoluvi keele kandjad Anatoolia piirkonda mitme lainena põhjast 3. aastatuhandel eKr. Tänapäeval peetakse toonast sisserännet valdavat rahumeelseks. Arvatakse, et protoluvilased asustasid Früügia ning Trooja II.

Igatahes oli luvi keel üks 2. ja 1. aastatuhandel eKr kõneldud keeltest Anatoolia kesk- ja lääneosas ning Põhja-Süürias. Vanahetiidi tekstides nimetatakse mõningaid, kui mitte kõiki luvi keele kõnelejaid Luwiya, millest oletatavasti tulenes hilisem kohanimi Lüüdia (assüüria Luddu, vanakreeka Λυδία). 14. sajandiks eKr moodustasid luvi keele kõnelejad enamiku Hetiidi impeeriumi pealinna Hattuša elanikkonnast ja Hetiidi riigi kokkuvarisemise ajaks 1180. aasta paiku eKr oli Hetiidi kuningakoda täielikult kakskeelne. Luvi keelt kõneldi ka veel pärast hetiidi keele hääbumist Süüria uushetiidi kuningriikides nagu Milid ja Karhemiš ning Kesk-Anatoolias 8. sajandil eKr Tabali kuningriigis. Luvi keel suri välja umbes 600. aasta paiku eKr.