Maastik

Maastik on inimese poolt tunnetatav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala^[1].

Maastik on mõiste, mille sisu lahutamatuks osaks on inimene. Soovides rõhutada inimese mõju erinevat määra, kõneldakse sageli

• ürgmaastikust – inimtegevusest ja kultuurist puutumata maastik ning loodus^[2];
• loodusmaastikust – maastik, mille tekkimist on mõjutanud peamiselt looduslikud protsessid ja seetõttu on looduslikud protsessid seal domineerivamad ^[3];
• kultuurmaastikust – maastik, mis omab suuremal või vähemal määral inimtegevuse jälgi.
  • loomulik kultuurmaastik – tekkinud inimese tihedast isiklikust kontaktist ümbritsevaga. Orgaaniliseks kultuurmaastikusk saab pidada Eestis traditsioonilist talumaastikku, mis omasoodu arenedes oli valdav kuni Teise maailmasõjani^[4];
  • tehtud kultuurmaastik – tekkinud ilma eelneva planeerimiseta. Heaks näiteks on kolhoosiaegne maakasutus, mis allus pealesunnitud ettekirjutustele^[4];
• linna- või tehismaastikust.

Rahvalikus kõnepruugis mõistetakse maastikuna enamasti mingit ala, mis oma vormide ja nende värvidega ümbritseb vaatlejat. Tihti kasutatakse ka kujundlikke sõnaühendeid "kirjandusmaastik", "poliitmaastik" jne, väljendades sel juhul hoopis teatavat tegevusvaldkonda.^[2]