Marseljees

"Marseljees" (prantsuse keeles "La Marseillaise") on Prantsusmaa riigihümn.

Selle kirjutas Rouget de Lisle ööl vastu 26. aprilli 1792. Laulu pealkiri oli siis "Chant de guerre pour l'armée du Rhin" ("Sõjalaul Reini armeele"). Temalt tellis laulu esimene Strasbourgi linnapea ja Prantsuse Teaduste Akadeemia liige Philippe-Frédéric de Dietrich, sest Esimese koalitsiooni sõda algas Prantsusmaale halvasti ja ta soovis õhutada prantslaste võitlusvaimu. Laul valmis ühe päevaga. De Dietrich ja de Lisle kuulusid samasse vabamüürlaste looži ning "Marseljeesi" esmaesitus toimus De Dietrichi kodus. Sõda lõppeski juba järgmisel aastal Prantsusmaa võiduga. De Dietrich hukati samal 1793. aastal suure terrori ajal. 1794. aastal giljotineeriti ka Prantsusmaa marssal Nicolas Luckner, kellele de Lisle "Marseljeesi" pühendas.

Kui 30. juulil 1792 Pariisi sisenedes laulsid seda Marseille sõdurid, hakati laulu rahva seas kutsuma "La Marseillaise".

Laulu kuulutas riigihümniks Rahvuskonvent 14. juulil 1795. Varem Prantsusmaal hümni polnudki. Ta oli riigihümn kuni Esimese keisririigi väljakuulutamiseni 18. mail 1804. Uuesti kuulutas "Marseljeesi" riigihümniks Kolmanda vabariigi parlament 14. veebruaril 1879.

Bourbonide restauratsiooni ajal 1815–1830 oli "Marseljees" keelatud. 17. juulil 1941 keelas "Marseljeesi" ka Saksamaa okupatsioonivalitsus, kuid Vichy valitsus kasutas "Marseljeesi" edasi, ainult sõnadeta ja kohe selle järel mängiti marssi "Marssal, me oleme siin".

1848. aasta revolutsioonid levitasid "Marseljeesi" üle kogu maailma, kus ta sai tuntuks revolutsioonilise lauluna. See oli Pariisi Kommuuni mitteametlik hümn ja 1905. aasta revolutsiooni ajal üks levinumaid revolutsioonilisi laule. Pärast Veebruarirevolutsiooni oli "Marseljees" Ajutise Valitsuse hümn ja pärast Oktoobrirevolutsioonigi säilitas ta aastateks "Internatsionaali" kõrval poolametliku staatuse.

Tavaliselt lauldakse ainult esimene salm ja üks kord refrääni.