Metafoor

Metafoor (kreeka metaphora 'ülekanne') on kõnekujund, troop, mille käigus kantakse ühe nähtuse või objekti omadused või tunnused sarnasuse alusel üle teisele, nõnda et põhikujutluse (nt noorus, päike) asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor (elukevad, sinitaeva silm - K. J. Peterson).

Ühe võimaliku arusaama järgi on metafoor varjatud võrdlus, kuid võrdluses (noorus on otsekui elukevad; päike kui sinitaeva silm) on nimetatud nii see, mida võrreldakse, kui ka see, millega võrreldakse. Metafooris toimub lühiühendus, st teksti jäetakse alles vaid see, millega võrreldakse. Näiteks nina kui näost eemale ulatuva osa tunnused kantakse üle juhile ja tulemuseks on metafoorne keelend ninamees või kantakse siidiriide omadused siidisus, pehmus, õrnus üle inimkäele ja tulemuseks on siidikäsi.

Metafoor võib olla ühesõnaline, mitmesõnaline, hõlmata pikemaid tekstilõike või tervet teost. Metafoor võib olla omadussõnaline (kahvatu kuu, kuldsed uned), nimisõnaline (lumelained – Juhan Liiv), isikustav (vikerkaar joob merest vett; tuul nutab, suvi maeti eile sinna – Ernst Enno).

Metafoorsed fraseologismid on eesti keeles näiteks hambasse puhuma, süda on saapasääres, hammastega hauda kaevama.