Objektiivsus

See artikkel kõneleb objektiivsusest kui erapooletusest; objektiivsuse kui teadvusest sõltumatu eksistentsi kohta loe artiklist Objektiivsus (metafüüsika), objektsuse kohta loe artiklist Esemelisus, mitmesuguste objektivismide loetelu täpsustuslehelt Objektivism.

Objektiivsus on erapooletu suhtumine, mis vastandub subjektiivsusele ehk erapoolikusele. Selle saavutamiseks peetakse vajalikuks distantseerumist käsitletava teema või probleemi suhtes erapoolikutest vaatepunktidest. Subjektiivsus kui objektiivsuse vastand tähendab lähtumist probleemi, teema või olukorra tõlgendamisel ühe osapoole vaatepunktist, eesmärkidest või huvidest.

Objektiivsus kui norm on tähtsal kohal mitme ühiskondliku institutsiooni toimimises: seda eeldatakse sageli niihästi ühiskonda eri valdkondades informeerivatelt institutsioonidelt nagu ajakirjandus, teadus ja riiklik statistikasüsteem kui ka sõltumatutelt otsuste langetajatelt nagu kohtusüsteem. Samas ei ole objektiivsus absoluutne, eri ühiskonnagrupid hindavad seda tihti erinevalt ning ka objektiivsuse kui normi ulatus ja jõustamine võivad olla vaieldavad. Objektiivsusnõue kerkib tavaliselt esile juhul, kui ühiskonnas ei ole valdav üks vaatepunkt ning enamik ühiskonnas mõjukaid gruppe peab eri vaatepunkte ühiskonna kui terviku seisukohalt võrdseteks; sellises olukorras võidakse pidada objektiivsust seotuks relativismiga. Nii näiteks eeldatakse tänapäeval Lääne demokraatiates, et kohtusüsteem peaks olema poliitiliselt objektiivne ja mitte toetama üht või teist poliitilist ideoloogiat, samas kui mõne konkreetse poliitilise ideoloogia toetajad võivad seda lähenemist kritiseerida eelduse põhjal, et just nemad esindavad ainsat objektiivset arusaama ühiskonnast ning seetõttu ei ole nende arvates eri vaatepunktid võrdsed.

Esineb ka vastupidist objektiivsusetõlgendust, kus üht vaatepunkti peetakse erapooletus plaanis, näiteks pragmaatilises eelistatuks: nii on lääneriikides tänapäeval riiklikus eelisseisus lääne traditsiooniline teaduslik meditsiin ja teistel meditsiinitraditsioonidel (alternatiivmeditsiinil) ei ole sellega võrdset ligipääsu riiklikule rahastusele; selle põhjenduseks tuuakse sageli väide, et teadusliku meditsiini kui tõenduspõhise distsipliini efektiivsus on tõendatud, alternatiivmeditsiinilistes traditsioonides aga samasugused tõendusmehhanismid puuduvad, mis loob teaduslikule meditsiinile poliitikakujundajate silmis objektiivse eelise.

Objektiivsust võib käsitleda episteemilise väärtuse või normina, mille ülesanne on tagada info usaldusväärsus. See on lähedalt seotud niisuguste episteemiliste väärtuste või normidega nagu neutraalsus ja tasakaalustatus.