Patt Uues Testamendis

Uus Testament jätkab judaismi traditsiooni, kus sõna patt tähistab tegevust või hoiakut, mis on Jumalaga vastuolus. Lähtuvalt Jumala armust inimkonna vastu, on Jumala käskude hulgas armasta oma ligimest. Sellest tulenevalt on ka patt teise inimese vastu, patt Jumala enda vastu. Mõistete patt ja patustaja kohta saab eristada kolme (osaliselt kattuvat) suhtumist: 1. patt kui individuaalne väärtegu; 2. inimene, kes elab kuuletumata Jumala tahtele ja patustab regulaarselt; 3. patt kui teatav Jumalale vastanduv jõud, mis inimesi vallates muudab nad patustajateks.^[1]

Vanas Testamendis on oluline ja selge eristus tahtliku ja teadvustamata üleastumise vahel. Uue Testamendi autorite poolt selline rõhuasetus puudub. Lisaks eristavad juudid pattu Jumala ja pattu kaasinimese vastu. Ka see erisus Uues Testamendis puudub või esineb ähmaselt (Lk 15:18, 21 – koju naasnud poeg oma isale: olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees). Uues Testamendis puudub ka patu n-ö raskusastme eristus, st pattu kui sellist ei liigitata suuremaks või väiksemaks patuks.^[2]